Transvestiit

Proosa

Jaa... see oli Karlsson! Ja ometi polnud see Karlsson, sa armas Mooses, mismoodi ta küll välja nägi Bettani vanades teatrirõivastes, pikas sametseelikus, mis jalge ümber lipendas, ja tüllist looridega nii ees kui taga! Kõige enam sarnanes ta pisikese rõõmsa ja reipa eidekesega. Ja see pisike reibas eideke lähenes kaljukindlalt. Väikevend vehkis meeleheitlikult, et Karlsson taipaks: ta ei tohi siia tulla. Ent Karlsson ei paistnud seda mõistvat, ta viipas ainult vastu... ja tuli ikkagi.

"Üllas neitsi astus pidusaali," lausus Karlsson.

Ning seal ta seisiski ukselävel kõigi oma looride ja muuga. See oli vaatepilt, mis sundis härra Pecki silmi pungitama.

"Kes ometi... mis väike naljakas plika see on?" küsis ta.Nüüd tuli preili Sokule elu sisse.

"Naljakas plika? Oh ei, see on kõige koledam väike poisinolk, keda ma elus olen kohanud. Kao siit, paha poiss!" Ent Karlsson ei kuulanud teda.

"Üllas neitsi tantsib ja on nõnda rõõmus," lausus ta.

Ning ta alustas tantsu, mille taolist polnud veel kunagi näinud Väikevend ja arvatavasti ka mitte härra Peck.

Karlsson hõljus põlvi nõtkutades mööda kööki ringi. Vahetevahel tegi ta väikesi hüppeid ja lehvitas loore. (lk 261-263)