Proosa muuda

  • Sõjaeelsed aastad Dnepropetrovskis on meelde jäänud kõige pingelisema töö ajana. Pealtnäha oli kõik rahulik: kinodes jooksid komöödiafilmid "Volga-Volga" ja "Helge tee", tavalises töörütmis kulges elu linnades ja külades, põldudel valmis viljasaak. Ent me kõik tundsime: sõjaoht kasvab. 1940. aastal sai Dnepropetrovski oblastikomitee ÜK(b)P Keskkomiteelt vastutusrikka ülesande: viia osa oblasti ettevõtteid üle sõjatehnikavahendite väljalaskele. Moskvast tuli šifreeritud korraldus sisse seada uus ametikoht: oblastikomitee sekretär kaitsetööstuse asjus. Bürooistungit juhatas Zadiontšenko. Ta ütles, et arvestades selle töö tähtsust ja seda tähendust, mille annab talle Keskkomitee Poliitbüroo, on tarvis sellele kohale edutada mitte ainult tehniliselt ettevalmistatud ja metallurgiat tundev spetsialist, vaid ka toimekas organiseerija, kes oskab töötada inimestega. Umbes niimoodi ta kõneles ja esitas minu kandidatuuri. Hääletati ühel häälel poolt.
Kas me arvestasime reaalset sõjaohtu ja valmistusime selleks? Ilmtingimata arvestasime ja valmistusime. Selles, et sõjaoht paisub ja et fašism on meie peavaenlane, kahtlust ei olnud.
Nõukogudemaa vajas hädasti metalli. Juunis 1940 võtsid NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee vastu määruse "Abinõudest, mis tagavad malmi ja terase sulatamise ning valtsmetalli tootmise plaani täitmise". Läks lahti metallurgide üleliiduline võistlus agregaatide võimsuse parimaks kasutamiseks ja minukandimehed saavutasid selles võistluses märgatavat edu. Käitised, mis olid valmistanud absoluutselt rahuotstarbelist toodangut, hakkasid nüüd töötama armee tarvis, Artjomi-nimeline tehas tegi lahingulennukite detaile, Kominterni-nimeline tehas miinipildujaid, Dzeržinski-nimeline Dnepri metallurgiatehas suurtükimürske... (lk 38-39)