Muretult, näidates, et ta ei taha halba, pani Vimes käed selja taga kokku ja ütles Sybililt õpitud tooniga: "Püha taevas! See pott paistab väga hea. Rääkige, härra, kuidas potti tehakse? Kas te seletaksite?"
Potimeister vaatas asja oma käes - või küüniste vahel, kui tahaks olla väiklane ja võib-olla natuke täpsem - ning ütles: "Ma teen poti." Ta tõstis poolelioleva töö üles.
Vimes ei teadnud eriti palju kividest, mis ei kuulunud müüri juurde, aga see kivi oli natuke kollakas ja läikiv. Vimes ütles: "Jah, ma saan aru, aga kuidas te selle poti täpsemalt teete?"
Jälle otsis potimeister universumist valgustust, vaadates üles ja alla ja üldse igale poole, kus Vimesi ei olnud. Viimaks koitis inspiratsioon. "Ma teen poti."
Vimes noogutas surmtõsiselt. "Aitäh, et oma edu saladust minuga jagasite," sõnas ta ning pöördus Feeney poole. "Tule, lähme edasi." (lk 143-144)
