Proua Alwis on pärit Tseiloni mägiselt alalt. Asjatundja näeb seda kohe sellest, kuidas ta sari kannab. Tema kaheosalise rõivastuse juures torkab silma hoolikalt, volditud, lehvikuna laialihoidev rätik. Üksnes selle kaunistuse pärast läheb proua Alwisel sari selgapanekuks 20 minutit kauem aega kui hindulannal, kes selle kärme liigutusega ümber puusade mässib ja otsa nagu lühikese šlepi üle õla heidab, nii et voldid vabalt langevad. (lk 15)
Tseilonlased peavad väga lugu puhtusest. Igapäevane suplus on neile lausa vajadus. Ja et häbelikkus vastassoo vastu on neile juba maast-madalast sisse kasvatatud, siis käivad mehed ja naised suplemas eri aegadel. Ennelõuna on naiste päralt. Pesupesemisele järgneb ihupuhtuse eest hoolitsemine. Kui nad puhtakspestud ja loputatud sarid, kleidid ja rätikud liivale kuivama on laotanud, seebitavad nad käed ja õlad sisse, sukelduvad vee alla, pühivad vahu näolt maha ja sulistavad kätega vees nagu lapsed. Ainsa liigutusega vallandavad naised oma ilusad mustad juuksed ja valavad plekknõuga vett pähe. See pikk kähar, kuni õlgadeni ulatuv loomulik ehe kaunistab iga suplevat naist. Mõned tseilonlannad on nii vaesed, et neil on vaid üksainus sari. Nende õnneks pole saarel kunagi talve ja isegi halbu ilmu tuleb harva ette. Suplemisel ei võta nad sari seljast, ja juba veerand tunni pärast on see läbimärg, ümber saleda keha liibunud rõivas kuuma päikese käes ära kuivanud. (lk 83)
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973