Aga suusamäel hakkas Piripilli-Pirtsuga loomulikult uus jant.
Tahtis õeraas ilmselt Kiuri ees eputada ja lendas nii ninuli, et suusk tuli alt ära. Aga näe, ei kisendanudki eriti, surus hambad huulde ja nuuksatas vaid korra haledalt.
Kiur ei hakanud parastavalt naerma, otsis hoopis lumest suusa üles, upitas tirtsu püsti, ei noominud ega õiendanud, vaid tõmbas hoopis näpuga mööda suusapinda ja imestas:
"Kuule, siin pole ju üldse määret all, Jaanus? Sellepärast su õde vist ei saanudki pidurdada! Ka suusarajal nühkis edasi väga vaevaliselt, ikka samm edasi, kaks tagasi... Mis määret sa talle alla panid? Täna hästi salakaval sulailm."
"Ei pannud ma midagi, meil oli ju nii kiire minek!" põetasin ma pahuralt.
Kiur tõmbas jopiluku lahti, võttis taskust suusamäärde, venitas kleepuva nire tüdruku suusale, nühkis selle laiali. Haaras pihku ka pesamuna teise suusa. Muudkui askeldas Pille-Pirtsu ümber, nagu mind poleks enam olemaski.
"Mökerdab oma suuski tavaliselt ise!" pomisesin ma peaaegu vabandavalt. "Ei mina tea, mida ta sinna alla paneb. Mul muudki teha, tuhat muret pea täis."
"Kui sa ise noorema õe suuski määriksid, oleks sul üks mure kohe vähem!" torkas Kiur ja ma ei tundnud oma sõpra äragi. (lk 19-20)
