Ta oli lootnud, et need mehed ei jõua siin Mehhiko jumalast unustatud maanurgas talle jälile. Ent nad olid ta kinni nabinud ja ta teadis, et on nüüd surnud mees. Aga küsija suu peale ei lööda. Kunagi ei tasu alla anda, eks ole tõsi? Surmast ei maksa ilmaski rääkida. Kentsakas, et ta suutis isegi niisugusel hetkel endamisi naljatada. Tony Vargas aga ei muianudki.
Ta seiras Kurakätt üksisilmi ja tuimalt — niimoodi jälgib kass nurkasurutud hiirekest, keda ootab peatne hukk, — ning trummeldas vastu lauda. Kurakäsi polnud varem märganudki, et Tony kannab õhukesi ihuvärvi kummikindaid, kirurgikindaid. See oli halb märk, väga halb märk. (lk 4)
J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994