Triinu Ossinovski

Triinu Ossinovski (neiupõlvenimega Triinu Püvi; sündinud 12. juulil 1984) on Eesti aktivist ja arengukoostöö ekspert.

Intervjuud

• [Sõjaväsimusest:] Aga on ka kahjuks kuidagi olukorra normaliseeritus. Me enam ei peagi seda kuidagi väga eriskummaliseks või erakordseks, et Ukrainas, mis on meist vaid mõnituhat kilomeetrit, toimub sellises mahus suur sõda naabri poolt, kes meid ühendab. Mondol on ka Ukrainas oma meeskond, ka ukrainlased räägivad, et kogu ühiskond on kuidagi leidnud uue elamise viisi ja mingis mõttes selle kõige taustal tavaline elu jätkub. See on muutunud osaks elust, et olemegi sõjas, läheme varjendisse, kellegi isa-poeg-vend-sõber värvatakse, 24 tunniga on võib-olla juba kodust rindele läinud.
  • Triinu Ossinovski, MTÜ Mondo humanitaarabi ja arengukoostöö suuna juht, intervjuu: Anu Välba, "Triinu Ossinovski: uued organisatsioonid peaksid enne tunnustamist end tõestama", ERR/ETV "Hommik Anuga", 26.11.2023

• Vahel on ikka need hetked, kui ta teeb justkui kõike valesti, mis iganes see ka poleks. Ma saan ise väga hästi aru, kui tobedalt see kõlab, ja pean siis lihtsalt maha rahunema. Hea on see, et Jevgeni ise jääb sellises olukorras täiesti rahulikuks ega vala õli tulle.
  • Triinu Ossinovski, intervjuu: Ulvi Tüllinen, "Triinu Ossinovski: "Vahel on ikka need hetked, kui Jevgeni teeb justkui kõike valesti."", Pere ja Kodu, 30.09.2016

Artiklid

• 1. veebruaril 2022 saab täis aasta vastupanu Birma sõjaväelisele diktatuurile. Sõjaväe ehk Tatmadaw poolt korraldatud riigipööre aasta tagasi takistas värskelt valitud valitsusel ametisse astumist. Sõjavägi pidas valimistel osalenud ning edu saavutanud parlamendiliikmed ebaseaduslikult kinni ja alustas riiklikku vägivallaprogrammi.

Kahjud on olnud suured. Paljud on kaotanud töö ja eluaseme. Birma poliitvangide toetusühingu (AAPP) andmetel on kinni peetud ligi 9000 inimest ja vähemalt 1499 tsiviilisikut on oma elu kaotanud. UNHCR-i andmetel on alates riigipöördest riigisiseselt ümber asunud hinnanguliselt 406 000 inimest ja vähemalt 32 000 on põgenenud naaberriikidesse.

• Riigipöörde tagajärjed haridusele ja kohalike inimeste iseseisvale toimetulekule on olnud katastroofilised. Üks peamisi vägivallatu vastupanu võtteid, mida tavakodanikud on otsustanud kasutada, on laste kooli mitte saatmine. Kooliprogrammid on taas tugevalt sõjaväe poolt reguleeritud ning kool kui institutsioon manifesteerib sõjaväelise valitsuse ülemvõimu ka noorte generatsioonide üle kohalike silmis.
• Suur osa riigiteenistujaid on keeldunud režiimi heaks töötamast ning kaotanud sellega oma sissetuleku. Lisaks on kokku kukkunud niigi hapras seisus olnud majandus, ennekõike rahvusvaheline kaubanduse piiramise tõttu, mis piirialadel elavaid kogukondi varem toetas.
• Olulisemad liitlased Birma sõjaväelisele valitsusele on Venemaa ning Hiina, mis on hukkamõistu vältinud ning sõjaväe juhtkonnaga varasemast isegi suuremal määral koostööd arendamas. Sellega on Birma aga sisuliselt muutunud taas paariariigiks.
• Ka Mondo partnerorganisatsioonidele on aasta väga keeruline olnud. CRED, mis keskendus hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisele Shani osariigis, on pidanud leidma võimaluse õpilaskodu noortele ise kooliharidust anda. Seda kõike on aga saatnud piirkonnas ulatusliku mõõtme võtnud sõjategevus, mis on sundinud neid korduvalt ka ümberkaudsetele küladele, kust lapsed on pärit, abi andmist korraldama ning külaelanikele peavarju pakkuma.

Ka teiste partnerorganisatsioonide juures on olukord väga keeruline, nii karenid kui ka katšinid on saanud tunda sõjaväelise valitsuse jõhkrat kätt ning näinud oma piirkondades Tatmadaw-poolset intensiivset sõjategevust, mis on oma tugeva jälje jätnud nende kogukondadele. Kõikjal on suurenenud sisepagulaste arv, kes vajavad igapäevast tuge, et eluga toime tulla.

• Triinu Ossinovski, "Birma riigipöörde tagajärjed on olnud katastroofilised", 01.02.2022

• Humanitaarabi maailmas on ammu teada tõde, et iga konflikt ja humanitaarkriis, olgu kui keeruline ja kriitiline tahes, hakkab mõne kuu möödudes avalikkust väsitama ega ületa enam uudiskünnist. Selle taustal kannatused reeglina jätkuvad ning suure tõenäosusega isegi süvenevad.

Sama on juhtunud Ukraina sõjaga, mis Euroopa meedias saab iga päevaga üha vähem tähelepanu. Selline olukord tekitab inimestes illusiooni justkui oleks olukord Ukrainas stabiliseerunud ja humanitaarkriis ehk leevenenud. Aga ei ole. Vastupidi. Humanitaarkriis on sel sügisel võtmas katastroofi mõõtmeid.

• Saabuv sügis on humanitaarabi organisatsioonid väga murelikuks muutnud, sest soe ja turvaline peavari puudub miljonitel inimestel. Ukraina talved on väga külmad. Sarnased meie omadele: temperatuur langeb miinustesse ja harvad ei ole ka 20-kraadised ilmad.

Juba on mitmed linnavalitsused ja oblastid teada andnud (näiteks Zaporižžja, Tšernihiv, Harkiv, Poltava), et sel sügis-talvel ei ole neil Venemaa tahtlike infrastruktuuride rünnakute tõttu võimalik toasooja või sooja vett linnas tagada. Lisaks on tuhanded kodud saanud sõjategevuse käigus kahjustada ning ei suudaks sooja hoida, kuna puuduvad aknad või on katki katus ja seinad. Kui praegu viibivad need veel sajad tuhanded inimesed nimetatud linnades ja oma kodudes, siis talve nad sellisel viisil üle ei ela. Nad vajavad abi. Meie abi.

• Igas kriisis satub löögi alla ka haridus. Kuud, halvemal juhul aastad, mil koolieas lastele ja noortele ei ole tagatud õppetöö, maksavad ühiskonnale hiljem valusalt kätte. Tekib koolist väljalangemine, heitumine ja süvenevad negatiivsed toimetulekuviisid. Vältimaks Ukrainas "kadunud generatsioonide" teket, tuleb ligipääsu kooliharidusele prioritiseerida isegi akuutse sõja faasis.
• Ukraina siseministri Denõss Monastõrski sõnul on selleks kooliaastaks valmis vaid 41 protsenti riigi koolidest, sest lisaks kõigele muule näevad uued turvareeglid ette, et koolid peavad omama turvasüsteeme ning tagama pommirünnakute korral õpilastele pommivarjendi.
• Selle sõja võitmiseks ei piisa siiski vaid sõjalise abi andmisest. Abi peab olema tunduvalt mitmekülgsem ning vastama Ukraina kasvavatele ning ajas muutuvatele vajadustele. Alates Teisest maailmasõjast ei ole Euroopa näinud sellises ulatuses humanitaarkriisi ning selle lahendamiseks kuluvaid ressursse ei saa panna vaid eraannetajate ning ettevõtete õlgadele. Kõik Euroopa riigid, sh Eesti peavad oma panust suurendama.
• Humanitaarabisektor töötab iga päev selle nimel, et sõjategevuse käigus kaotatud eludele ei lisanduks külma ja nälja tõttu kaotatud elud. Töötame selle nimel, et kui ka inimesel ei ole enam kodu, kuhu naasta või võimalik kodukoolis käia, siis oleks tal ikkagi soe voodi ja peavari ning võimalus õppida. Töötame selle nimel, et kõik füüsiliselt ja vaimselt haavatud inimesed saaksid abi, et traumadest üle tulla ja ühel päeval oma riik taas üles ehitada.
  • Triinu Ossinovski, "Ilustamata vaade Ukraina humanitaarolukorrale", ERR, 24.08.2022

• Olgu siinkohal öeldud, et Tatmadaw on Myanmaris võimul olnud ligi 50 aastat ja ka viimasel kümnendil, mida on läänemaailmas tahetud näha kui riigi demokratiseerumise perioodi, on tegelikult nii seadusandliku kui ka täidesaatva riigivõimu teostamisel kaalukeeleks olnud seesama sõjavägi.

Sõjavägi on pea 60 aastat võimul olnud, olgugi et formaalselt on viimased viis aastat riiki juhtinud Rahvuslik Demokraatialiiga eesotsas riigisekretäri ja Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyiga.

• 2008. aastal vastu võetud põhiseaduse on koostanud Tatmadaw oma huve silmas pidades. Selle alusel kuulub alati 25 protsenti parlamendi kohtadest sõjaväele. Nii muutusi konstitutsioonis kui ka olulisemaid teisi seadusmuudatusi saab aga vastu võtta üle 75-protsendise enamuse toel, teisisõnu, sõjaväe toetus on möödapääsmatu.

Samuti on Tatmadaw mehitada põhiseaduse alusel kolm olulist ministrikohta - nii kaitseministri, siseministri kui ka piiriküsimuste ministri koht kuuluvad sõjaväele. Lisaks on põhiseadus läbivalt sõjaväge kaitsev ning viimasele erirolli andev. Teisisõnu, sõjaväe eriroll ja positsioon on kaitstud konstitutsiooniga ja sellest lähtuvalt on oluline mõista, et Myanmar ei ole kunagi olnud demokraatlik ja antud konstitutsioonile tuginedes ei saa selleks.

• Oluline on mõista, et Myanmari ühiskond on viimase kümnendiga palju muutunud - avatus on võimaldanud poliitilise kultuuri arengut, soosinud demokratiseerumisprotsesse rohujuuretasandil ja riigis on tekkinud Tatmadawle tugev poliitiline opositsioon.

Kümme viimast aastat on just kodanikuühiskond olnud see, mis on võrreldamatult tugevamaks, professionaalsemaks ning ka rahvusvaheliselt tugevaid suhteid omavaks kasvanud ja seda on juba oluliselt keerulisem suukorvistada ning maha suruda kui varasematel kümnenditel.

• Viimane, safranrevolutsiooni nime kandev katse toimus riigis 2007. aastal, mil kümned tuhanded mungad avaldasid rahumeelselt meelt sõjaväelise valitsemise vastu. See sai sõjaväelt halastamatu ja üsna kiire vastulöögi. Tuhandeid munkasid vahistati, aga mis peamine, maha suruti ka niigi habras kodanikuühiskond.
• Mitmed suured ja olulised partnerriigid (USA, Suurbritannia, Austraalia), kes on viimase kümnendi jooksul suurel määral nii rahaliselt kui ka oskusteabega toetanud Myanmari demokratiseerumist ja iseseisvate institutsioonide ülesehitamist, on lubanud sanktsioone rakendada Myanmari sõjaväe ja sellega lähedalt seotud isikute suhtes. Birmalased ja eksperdid on aga sellise meetme tulemuslikkuse suhtes väga skeptilised. Töötada võiks vaid täppissanktsioonid, kuid olulise tegurina tuleb arvestada Hiina kui suurima kaubanduspartneriga, kes pole vastavat vekslit välja käinud.
• Arvestades asjaolu, et vähemuste relvajõud on äraootaval seisukohal, kas liikuda edasi rahuläbirääkimistega või tuleb haarata enese kaitseks taas relvad, et korraga on kadunud kogu lootus avatud ja demokraatlike väärtusi kandva riigi võimalikkusesse, et suure tõenäosusega ootab riiki ees ka üsna suur majanduslangus - tuleb tunnistada, et tulevik paistab üsna tume.
  • Triinu Ossinovski, "Demokraatia katteloori langemine Myanmari valitsemiselt", ERR, 11.02.2021