Luule muuda

Taevataat piilub üle pilve serva.
Ta on Jeeriku pasunat puhunud,
ta on teinud tormi veeklaasis,
ta on malet mänginud.
"Kui ilm tujutseb, siis on Taevataadil igav,"
kuuleb ta sõnumit inimestelt.
"Mis jutt see küll on?" pomiseb Taat.
...
Ta näeb, kuidas mullast võrsub
tuhande ja ühe kuldkollase õiega vägihein.
Sihvaka tõlvikuna seisab vägihein muulukate
keskel - öökuninganna ootel.
Taevataadil pole tujutsemiseks enam põhjust.

  • Lea Mändmets, "*Taevataat piilub üle pilve serva...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 17