Kuid ehk leidub kusagil ühiskonna servades siiski inimesi, kelle jaoks töö pole nii keskne ja kõikehõlmav? Tõsielulisi näiteid otsides jõudsin diginomaadideni. Need on asukohast sõltumatud digitaalsed töötajad, kes samaaegselt töötavad ja reisivad. Ina Reichenberger kirjeldab ühes esimestest diginomaadidele pühendatud artiklitest, et nende keskseks väärtuseks olevat vabadus; tavaelu ja -töö on neile võõrandumist tekitav ja üheksast viieni elustiil liialt piirav. Nomaadid rõhutavad oma tarbimisharjumustes minimalismi ning vaba aja ja töö segunemist rahuldust pakkuvaks ja autonoomseks elukorralduseks. Hilisemates uurimustes on välja toodud ka nomaadluse tumedam pool: praegused noored loovinimesed ei suuda enam varem rikkalikke võimalusi pakkunud suurlinnades vastu pidada, kuna kõrged eluasemehinnad ja nende katmiseks tehtavad töötunnid (ja sellega kaasnev tööeetika) on lihtsalt ebamõistlikud ja kurnavad. Ja romantilise vabadusiha kõrval sunnib seegi siis juba pigem kaugtöötajana odavamatesse ja soojematesse ajutistesse sihtkohtadesse siirduma, seda praktikat võib aga tõlgendada ka uuskolonialismina.