Eeva Kesküla

Eeva Kesküla (sündinud 15. mail 1982) on Eesti antropoloog.

Artiklid

Antropoloog David Graeber rõhutab oma kultusartiklis "Bullshit jobs", et John Maynard Keynesi arvestuste järgi peaksime me praeguseks ajaks läänemaailmas tänu arenenud tehnoloogiale hakkama saama 15 töötunniga nädalas. Kuid selle asemel on meid oma haarmetesse tõmmanud kõikjal vohav üsna mõttetu ja mitte midagi tootev töö. Lisaks Graeberi tähelepanekule kaasneb tänapäeva töökorraldusega veel üks probleem: vaatamata töö ebaühtlasele jaotumisele ja mõttetusele domineerib suures osas maailmast endiselt protestantlik tööeetika ja töökesksuse ideoloogia. Liigne töö aga ei jäta aega üksteise eest hoolitsemiseks, kodanikuaktivismiks ega demokraatias osalemiseks, mõnusateks tarbimisvälisteks tegevusteks lihtsalt nende endi pärast, loovuse lokkamiseks; lisaks toodab töö palju rohkem süsinikku kui molutamine. Pikemateks töötundideks ei sunni meid aga mitte ainult materiaalsed vajadused, näiteks palkade langev ostujõud, vaid ka ühiskonna tõrksus tööeetikat kritiseerida ja kahtluse alla seada.
Kuid ehk leidub kusagil ühiskonna servades siiski inimesi, kelle jaoks töö pole nii keskne ja kõikehõlmav? Tõsielulisi näiteid otsides jõudsin diginomaadideni. Need on asukohast sõltumatud digitaalsed töötajad, kes samaaegselt töötavad ja reisivad. Ina Reichenberger kirjeldab ühes esimestest diginomaadidele pühendatud artiklitest, et nende keskseks väärtuseks olevat vabadus; tavaelu ja -töö on neile võõrandumist tekitav ja üheksast viieni elustiil liialt piirav. Nomaadid rõhutavad oma tarbimisharjumustes minimalismi ning vaba aja ja töö segunemist rahuldust pakkuvaks ja autonoomseks elukorralduseks. Hilisemates uurimustes on välja toodud ka nomaadluse tumedam pool: praegused noored loovinimesed ei suuda enam varem rikkalikke võimalusi pakkunud suurlinnades vastu pidada, kuna kõrged eluasemehinnad ja nende katmiseks tehtavad töötunnid (ja sellega kaasnev tööeetika) on lihtsalt ebamõistlikud ja kurnavad. Ja romantilise vabadusiha kõrval sunnib seegi siis juba pigem kaugtöötajana odavamatesse ja soojematesse ajutistesse sihtkohtadesse siirduma, seda praktikat võib aga tõlgendada ka uuskolonialismina.
Mu etnograafiline välitöö leidis aset 2020. aasta jaanuarist juulini ühel Tai saarel. Olin plaaninud viibida saarel lühemalt, kuid siis puhkes koroonapandeemia. Märtsis 2020 kuulutati välja karantiin ja liikumispiirangud, mis ühest küljest küll mu välitöövõimalusi ahendasid, kuid teisalt usun, et teatud sotsiaalsed mustrid tulevad eriti hästi välja just erandlikes olukordades. Globaalne pandeemia tähendas, et turistid järk-järgult lahkusid ning alles jäid need, kellel oli võimalik kaugtööga raha edasi teenida ning kelle jaoks "paradiisi kinni jäämine" oli vaatamata kohvikute ja koostöökontorite sulgemisele ja öisele liikumiskeelule meeldivam kui Euroopa linnade kevadised ranged piirangud. Minu uurimispartnerid olid Euroopast, USA-st, Iisraelist ja Venemaalt pärit kaugtöötajad.
Oluline on mainida, et sel saarel olid võrdlemisi kõrged elamiskulud ning seetõttu oli minu uuritavate hulgas vähem oma karjääriga alles alustavaid nomaade ning rohkem neid, kes olid juba mitmeid aastaid valdkonnas töötanud ja vähemalt kaks aastat diginomaadidena ringi rännanud. Selle poolest erinesid nad näiteks Chiang Mais kohatavatest nomaadidest, kes on tihti noored, elatuvad ebapüsivatest tööjuppidest ning töötavad seetõttu periooditi ka oluliselt rohkem. Saarele "kinni jäämine" andis mulle võimaluse kohtuda samade inimestega korduvalt – tavaolukorras on diginomaadid üsna püsimatu rahvas, kes juba mõne nädala pärast on teel uude sihtkohta. Kuid koroona muutis sedagi – neli minu intervjueeritut olid veel aasta pärast pandeemia algust endiselt saarel.
Nomaadide lugudes oma eelnevast elust kajastub tihti läbipõlemine, mittesobitumine kontorikeskkonda, hirm, et kogu edasine elu ongi ainult üks üheksast viieni rutiin, või pettumine korporatiivmaailmas.
Oli ka näha, et nomaadid ihkasid suurlinnade saginast rahulikumasse keskkonda tulla, kus kõigeks rohkem aega on. Teismelisena Pakistanist perega New Yorki immigreerunud Gulnaz oli kõvasti õppides ja töötades kahekümnendate eluaastate lõpuks teinud eduka karjääri start–up-maailmas. Tal oli kõrge palk ja peen üürikorter, millesarnasest ta eakaaslastest sõbrad vaid unistada võisid. Gulnaziga kohtusime esimest korda kohvikus, kus ta koos teiste joogaõpetajatega ootas kullerit kõrvaklappide ja mikrofonide laadungiga – koroona tõttu pidid kõikide ametite esindajad uusi online-töö võimalusi kasutama hakkama. Nüüd samuti joogaõpetajana töötav ja oma elumuutmis-'coaching'u äri arendav enesekindel noor naine lubas mulle kõigest lähemalt rääkida. Järgmisel nädalal, kui ta minu juurde kohvile tuli, rääkiski ta kolme tunniga ära oma eluloo, nii et vaevalt küsimusi vahele pikkida suutsin. New Yorgis idufirmas töötades põles ta ühel hetkel läbi ning leidis, et lärmakas, kiire ja meeste domineeritud keskkond ei luba tal keskenduda tööle, mis on tema jaoks tähendusrikas. Ta jättis kõik sinnapaika ning alustas uut kaugtöötaja elu Tais. Seda uut elu kirjeldas ta kui aeglast kulgemist – kui täna ei olnud õiget vaimu peal, et oma äriideed edasi arendada, lahkus ta koostöökontorist ja läks hoopis jalutama – ehk tulevad homme tulusamad mõtted.
Minu naaber, üks teine Lõuna-Aasiast pärit vanematega endine newyorklane Sameed, kes Facebooki reklaamidega elatist teenides juba seitse aastat ringi rännanud oli, kirus, kuidas tagasi kodukanti minnes pole ta suurlinnasõpradel isegi aega temaga kohtuda, sest neil puudub igasugune kontroll oma aja üle.
"Aeg on raha," tsiteerib Max Weber Benjamin Franklinit, kes kehastas USA-s uue, sekulaarse, iga minutit ratsionaalselt kasutava tööeetika esiletõusu. Kuid minu intervjuud näitasid, et diginomaadide seas valitseb sootuks uutmoodi käsitlus aja ja raha omavahelisest suhtest. Aja kasutu raiskamise pärast ei muretsetud ning selle asemel et maksimeerida oma teenistust, proovisid paljud hoopiski maksimeerida oma vaba aega.
Nagu näha, ei olnud tegemist hipidega, kellele raha midagi ei tähenda – enne vaba aja nautimist pidi olema piisavalt investeeritud. Kuid nad rõhutasid, et samal ajal, kui sõbrad kodukandis üle töötavad ja laenukoorma all ägavad, on nomaadide põhimõtteks, et parem vähem raha, aga rohkem aega. Klassikalised antropoloogilised kirjeldused küttidest-korilastest osutavad, et kui piisavalt toitu oli korjatud, lõpetasid nad oma töö. Lääne mõistes alakasutati olemasolevaid resursse, nii tööjõudu kui loodust, ja Benjamin Franklinile tundunuks taoline käitumine lausa ebamoraalne. Samamoodi käitusid diginomaadid, kes ei kavatsenudki tööaega maksimeerida. Muudes töökohtades väga tuttava hõivatusega uhkustamise asemel rääkisid kaugtöö pioneerid uhkusega sellest, kuidas nad iseenda jaoks aega võtavad.
Koroonapandeemia mõjus enamikule mu informantidest soodsalt – tekkisid uued ärivõimalused ja tööpakkumised, millest tihti ka kinni haarati. Kohe, kui hiina lapsed koroona levima hakkamisel koolist koju jäid, oli neil rohkem vaba aega, et Joniga inglise keelt õppida. Moskvast pärit kahe lapse ema Irina õpetas online-kursustel sünniks ettevalmistumist. Piirangute tõttu ei pääsenud paljud Venemaa naised oma haigla perekooli loengutele või kaalusid koroonapandeemia tõttu üldse kodus sünnitamist ja Irina teenused muutusid oluliselt nõutumaks. Koju luku taha jäänud inimesed hakkasid heameelega uusi asju õppima ning et neile diplomiga päädivat spordiinstruktori-kursust müüa, pidi Max osalema jõulise turunduskampaania väljaarendamises. Oli vaja rohkem kodulehti, uudiskirju, õppevideoid. Ja kuna kohvikud, joogastuudiod ja koostöökontorid olid suletud ning kella kümnest õhtul algas liikumiskeeld, oli nomaadidel ka järsku rohkem aega tööd teha.
Oma etnograafilise materjali kaudu tahan edasi anda pinget, mis tekib ühelt poolt vähema töö ihas ja praktikas, kuid teiselt poolt võimatuses domineeriva tööeetika surve suhtes täiesti ükskõikseks jääda. Nomaadid rääkisid, kui erinev on nende elu paiksete sõprade omast ning kuidas nad teevad vähem tööd, kuid kõvasti töötamise eetika sai nad koroonahetkel ikkagi osaliselt kätte. Nende diskursuses oli toimunud nihe kõva töö eetika hülgamise poole, kuid lõplikku katkestust polnud siiski toimunud.
Ühel vihmasel aprillihommikul tuli prantsuse-ameerika ettevõtja Pascal minuga kohvi jooma. Kuna tema kaks koostöökontorit olid piirangute tõttu suletud, muutus ta väga rahutuks. Pikka kasvu ja sõbralike maneeridega mees oli just läbi lugenud minu uurimisprojekti ning tundus rahulolematu, et olin tulnud otsima nomaade, kes vähe tööd teevad. Arutasime pikemalt, miks me tööd nii erinevalt käsitleme. Pascal seletas, et kuna ta kasvas prantsuse juudi perekonnas ning tegi hiljem karjääri USA-s toitlustussektoris, oli raske töö olnud alati tema ja ta pere keskseks väärtuseks. Eks nägin ma seda isegi saarel elatud viie kuu jooksul: Pascal töötas iga päev pikki tunde ja ilmus kohale isegi siis, kui oli dengepalavikust täiesti murtud. Pascal oli minu tõlgendusest välja lugenud, et pean nomaade laiskadeks, ega nõustunud sellega. Ta kinnitas, et kui tema kell 7.30 tööle tuleb, on kaugtöötajad juba kohal ning osa neist jääb sinna veel pärast sedagi, kui ta kell pool üksteist õhtul lahkub. "Ma võin sulle nimetada vähemalt 15 inimest, kellega ma siin kohtunud olen ja kelle tööeetika on imetlusväärne, lihtsalt imetlusväärne!" ütles Pascal käsi laiutades.
Pascali jaoks olid pikad töötunnid ja raske töö väärtusliku inimese tunnuseks ning ta praktiseeris neid ka ise. Kuid asukohast sõltumatud töötajad, kes tema koostöökontoreid kasutasid, ei pidanud pikki töötunde vooruseks ega uhkustanud sellega. Jättes maha end piiravad sotsiaalsed struktuurid, õnnestus neil maha jätta ka domineeriv tööeetika. Tähtis polnud teha mitte palju, vaid efektiivselt. Meie ingliskeelsetes kõnelustes, kus inglise keel polnud tingimata nomaadi emakeel, kasutati vahet tegemata sõnu "efektiivsus" ja "produktiivsus". See ei tähendanud aga suurema kasumi tootmist, vaid pigem töö tegemise ja planeerimise tehnikaid ning autonoomiat oma töötundide üle otsustamisel.
Produktiivsuse oluline komponent oli leida enda jaoks sobivad töötunnid. Tommaso seletas, et töötades tööandja jaoks, pidi ta kindlatel kellaaegadel interneti teel kättesaadav olema ega saanud olla nii produktiivne, kui soovinuks. Sellepärast hakkas ta nüüd arendama omaenda äri, et töötada just siis, kui on „tema aeg särada“, mis juhtub tavaliselt varasel pärastlõunal. Ta seletas, et programmeerimine on tegelikult probleemidele lahenduste otsimine ja et on tähtis, mis hetkel ta seda ülesannet lahendama hakkab. Kui tal on parajasti produktiivne hetk, võib lahenduse otsimine võtta pool tundi, kuid viletsamal hetkel võtab terve päeva. Niisiis oli efektiivsuse saavutamiseks oluline autonoomia oma aja üle. Kuid ei tööeetika ega produktiivsus ole neutraalsed terminid, produktiivsuse moraalne värving erineb oluliselt eri ajastutel, kohtades ja ühiskonnagruppide vahel.
Kui valdavalt räägitakse produktiivsusest kui töö kiiresti ja efektiivselt ärategemisest, siis aeg-ajalt kasutavad diginomaadid produktiivsusest kõnelemist vahendina õigustamaks ennast kui moraalset indiviidi. Tihti tabasime end arutlemas ebamugavus- ja süütunde üle, mis kaasneb kahtlusega, et keegi peab meid laisaks. Isegi kui töötunde oli juba vähendatud ja tööviisi muudetud, juhtus aeg-ajalt siiski, et hakati end domineerivasse diskursusesse sobitama. Eriti kodustele ja n-ö meinstriim-ühiskonnale oma tööd ja elustiili seletades libistati end vahel raske töö narratiivi tagasi ning esitati end kui kõvasti tööd tegevat neoliberaali.
27-aastane ameeriklane Jon oli jätnud stabiilse töö USA-s sinnapaika ja müünud maha oma maja, et proovida diginomaadielu. Jon kirjeldas oma tavalist päeva, kus hommikupoolikud on rahulikud ja kuuluvad iseendale, pärast lõunat teeb ta väikese uinaku ja siis õhtupoolikul õpetab hiina lastele mõned tunnid inglise keelt. Ka minu enda arusaam ideaalsest töökohast on selline, kus uinakud on lubatud. Pean vabadust lõunauinakuid teha lausa poliitiliseks õiguseks ning rääkisin sellest elevusega ka Jonile. Ta nõustus minuga, kuid siiski tema vastus üllatas mind: "Teatud kultuurides peetakse lõunauinakut laiskuse märgiks. Ometi kui lugeda teaduskirjandust, on see laiskuse vastand. Pooletunnine lõunauinak tähendab, et inimesed on ülejäänud päeva produktiivsemad. Aga USA-s ütleksid paljud, et lõunauni on laiskadele."

Sellest vestlusest ilmnes selgelt, et Jon hindas oma aega ja oma lõunauinakuid, aga ka, et tal oli raske täiesti lahti lasta laiema ühiskonna tööeetikast ja ta pidi oma uinakuid produktiivsusega õigustama. Sealt kumab läbi ebamugavustunne, hirm saada laisaks peetud.

Mulle tundub, et mu kogutud materjal näitab kahte üksteisest erinevat registrit, mille kaudu produktiivsusest räägitakse. Üks on nomaadide siseringi keel, kus räägitakse produktiivsushäkkidest, autonoomiast oma tööaja korraldamisel ja piisavast vabast ajast. Teine sarnaneb rohkem Pascali raske töö ja protestantliku töö-eetikaga. Väidan, et iseendale ei pidanud Jon oma uinakute produktiivsust tõestama, pigem olid lõunauinakud hoopis see, mida Gorz kutsub autonoomseteks tegevusteks, millel pole muud eesmärki peale lihtsalt tegemise. Need uinakud tähistavad nomaadide püüdu suurema autonoomia järele ning püüdu kaugeneda domineerivast tööeetikast. Kuid sellised muutused on rasked: samamoodi nagu nägin vahet selle vahel, kuidas nomaadid ideaalis oma töötundidest rääkisid ning mis pandeemia ajal päriselt juhtus, täheldasin ka eri produktiivsusregistrite vahel teatud kõikumist.
Oma varasemates nõukogudejärgset töölisklassi puudutavates uurimustes olen leidnud, et töö on midagi, mis on elu keskpunkt, kuid ka see, mis põhjustab ebaõiglust, kannatusi, vigastusi ja surma. Kaevurid said oma töötingimuste üle kurta vaid isekeskis köögilaua taga. Nomaadidel on muidugi privilegeeritum taust ning võimalused ise oma sotsiaalset reaalsust muuta. Uute eluviiside loomine, ükskõik kui kodanlik, oportunistlik või individualistlik, on siiski ühiskondlike võimaluste piiride kompamise loov vorm ning eriti niivõrd keskse nähtuse nagu töö puhul. Inimeste lootusi ja püüdlusi parema tuleviku poole on oluline märgata ja see viib töökriitika köögilaua tagant kaugemale.
Antropoloogil, kelle töö põhineb empiirilisel materjalil, on tihti raske tulla lagedale utoopiliste tulevikuvisioonidega ja meie kogutud materjal osutab sageli vaid sellele, mis on praeguses maailmas valesti. Kuid siinne uuring püüab töö- ja kapitalismikriitika võtmes osutada ka positiivsele – võimalusele unistada ja inspireeruda teiste eludest ja ettevõtmistest, mõelda alternatiivsele ühiskonnakorraldusele. Eriti nüüd, kus asukohast sõltumatu töö koroonapandeemia tagajärjel aina levinumaks on muutunud, tuleb paljudel meist iseenda ja töö suhtele kriitiliselt otsa vaadata ning küsida, kuidas tulevikutööd paremini saaks korraldada.
- Eeva Kesküla, "Protestantlik eetika ja lõunauinaku vaim: diginomaadid ja töö", Vikerkaar, aprill 2023

Covid-19 pandeemia on toonud ühiskonnas kaasa muutusi, mille kohta võime küsida, kas tagasi „vanasse normaalsusesse“ minemine on üldse veel võimalik või isegi soovitav. Üks suure muutuse läbi teinud eluvaldkond on töö: pandeemia on muutnud nii töö asukohta, riski eesliinitöötajatele kui ka hooletöö intensiivsust.
Miks (kaug)töö? Huvitas, millised muutused tõi pandeemia liikumises ja ruumikasutuses. Osale töötajaist sai põhiliseks töövormiks kaugtöö kodukontorist, kuid ettekanded käsitlesid ka neid, kelle töö laevadel ja naftapuurtornides või koduabilisena India linnades oli kaugel oma kodust. Osa liikumist linnades lakkas, kui paljud valgekraed jäid kodukontoritesse, kuid seda rohkem oli näha kullerite liikumist. See, kas keegi oli kaugel ja liikuv või püsis paigal, näitas tihti ka kuulumist teatud sotsiaalsesse klassi. Ruumi ning kaugel ja lähedal olemise tähendus pandeemiaolukorras muutus, nagu muutus ka see, kuidas tajusime aega.
Teoreetilises plaanis oleme harjunud küsima, kuidas mõjutavad majandustsüklid ja kapitalistliku majanduse toimimine inimeste elu ja tööd eri kultuurikontekstides. Näiteks on palju uuritud 2008. aasta majanduskriisi mõju perede toimetulekule, inimeste leidlikkust hakkamasaamisel ja mitteametlikke abivõrgustikke, ka laenude ja kasinuspoliitika hammasrataste vahele jäämist.

Aga kui tegemist on hoopis looduslikest põhjustest tuleneva kriisiga, mis justkui ei allu kapitalismi loogikale? Oma avakõnes kasutas Austraalia globaliseerumisuurija Brett Neilson mutatsiooni metafoori. Nagu muteerub viirus, kogeme pandeemia käigus ka kapitalismi muteerumist. Loodusest alguse saanud kriis tekitab tööelu mutatsioone siiski käsikäes kapitalismi toimimise mustritega.

Töö valdkonnas ei tähendanud pandeemia täielikku katkestust, hoopis protsessid, mis iseloomustavad neoliberaalset kapitalismi, intensiivistusid veelgi. Hetkeks tekkis küll paus, osa töid ja tegevusi mõnes majandussektoris seiskus, kuid selle järel tekkis nii mõneski eluvaldkonnas tööd hoopis juurde.
Konverentsipaneel platvormitöötajatest näitas selgelt, et Wolti- ja Bolti-suguste platvormide töötajad tegid pandeemia ajal rohkem tööd. Paljudele oli see hea võimalus näiteks toidukullerina lisaraha teenida. Antropoloog Petra Žišti uuritud Venezuela päritolu toidukullerid, kes olid uute võimaluste ootuses Madeira saarele reisinud, kogesid esialgu restoranidele kehtivate piirangute tõttu head teenistust. Tööd oli nii palju ja tellimusi tuli täita nii kiiresti, et mootorrattaliiklusega varem mitte harjunud Madeira teedel toimus palju õnnetusi, üks kuller kaotas koguni käe ning sai platvormilt ainult imeväikse valuraha. Hea teenistuse perioodidele järgnesid aga kuni järgmise üldkarantiinini kasinad ajad. Juba ongi näha, et niisamuti nagu kapitalistlikul majandusel, on ka pandeemial oma tsüklid, mis mõjutavad töötajate teenimisvõimalusi.
Mis juhtus aga siis, kui pandeemia tavalise töörütmi sassi ajas? Need töötajad olid harjunud olema 2–3 nädalat korraga merel, töötades 12tunnistes vahetustes, ning siis jälle 2–3 nädalat kodus. Pandeemiaga venisid kodust eemal oldud ajad 5–6nädalasteks, aga koos karantiinidega kuni 16nädalaseks. Tööaeg venis ja pikenes. Veelgi tõsisemalt kannatasid selliste mittesoovitud aja väljavenimiste all aga konteinerlaevade töötajad: Johanna Markkula uuring filipiinlastest laevatöötajate kohta tõi näiteid, kus laevalt lahkumise piirangute tõttu oli üks tema uuritav konteinerlaeval kinni 20 kuud. Ei toimunud midagi uut, väitis Markkula, ebavõrdsus filipiinlastest ja eurooplastest laevameeskonna liikmete vahel ainult suurenes. Laevalt maale lubamine sõltus ka enne sellest, kas meremehel oli Filipiinide või mõne Euroopa riigi pass, ning pandeemia süvendas ebavõrdsust veelgi.
Nagu ka kullerite ning paljude teiste ametite puhul kandusid tööga seotud riskid veelgi enam tööandjalt töötajatele. Võib küsida, kas pandeemiaaegne töö intensiivistumine toob kaasa rohkemate töötundide ja viletsamate tingimuste legitimeerimise. Juhtub ju kriiside, eriti majanduskriiside varjus tihti see, et töötajate õigusi jääb vähemaks. See muutus toimub segastes oludes nagu muuseas, märkamatult. Niisiis võis intensiivistumine tähendada küll ajutiselt suurenevat rahavoogu, kuid tihti isikliku aja ning vaimse ja füüsilise tervise arvelt.
Vältimatu tähtsusega tööle ei järgnenud siiski alati väärilist tunnustust. Kui Inglismaal plaksutati pandeemia esimese laine ajal igal õhtul riikliku tervishoiuteenistuse vaprate töötajatele tänu avaldamiseks, siis filipiinlastest laevameeskondadele ei plaksutanud keegi. Lendude vähenedes muutus laevaliiklus pandeemia käigus endisest veelgi olulisemaks, kuid keegi ei pööranud tähelepanu töölistele, kes end ohverdades maailmakaubanduse käimas hoidsid. Eks mängib siin olulist rolli ka see, kui palju pandeemiaoludes oluline töö välja paistab. Kaugel merel olnud meremeeste ning kodudes lakkamatult lasteaeda-kooli-sööklat-kodukontorit pidavate lapsevanemate töö jäi üldiselt nähtamatumaks kui näiteks arstide või kullerite oma.
Aga kas pandeemia on siis ainult häda ja viletsus? Taisse diginomaadide hulgas populaarsele saarele "kinni jäänud" töötajad, keda uurisin, tingimata nii ei arvanud. Varem närviliselt iga kuu tagant uude riiki lendamine peatus ning spirituaalsete huvidega noored kaugtöötajad said pandeemiaoludes tegeleda enesearenguga, samal ajal noppides kasu suuremast nõudlusest oma teenuste järele. Esimese karantiini aeg oli küll üksildane, kuid saare taasavanedes tundsid need noored, et on koos midagi erilist kogenud ning moodustasid veelgi lähedasema ja üksteist hoidvama kogukonna.
Niisiis võib öelda, et pandeemia annab võimaluse kritiseerida tööd XXI sajandi kapitalismi kontekstis kahest vaatepunktist: ühelt poolt näeme ebavõrdsuste ja viletsate töötingimuste süvenemist nii tasustatud kui tasustamata hooletöö puhul ning teiselt poolt aitab see tõstatada küsimuse, mis on hea elu ja tähendusrikas töö. Kuidas oleks võimalik samal ajal elatist teenida ning oma elu elamisväärseks ja tähenduslikuks kujundada? Kriis on tihti moment, kus tuleb välja juba olemasolev ebaõiglus, aga ka hetk, kus saab nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis küsida, millist elukorraldust me soovime, mida tuleks tööelus muuta, et see oleks võimalikult paljudele inimestele mugavam, rahuldust pakkuvam ja turvalisem.
Viimaks soovitan mõelda, kuidas on kulgenud aeg pandeemia tingimustes. Ühest küljest aeglustus liikumispiirangutega seoses elu ning päevad perega korteriseinte vahel ei paistnud lõppevat. Teisest küljest pidime erinevaid rolle võttes olema samal ajal mitmes kohas ning meie töörütm tihti hoopis kiirenes. Samuti tundub, et nagu toidukulleridki, hakkame kogema kiiremate ja aeglasemate pandeemiaaegade tsüklilist vaheldumist. Kiirenemine, aeglustumine, pidev ootamine, millal piirangud leevenevad, laste tõttu katkestatud tööaeg. Samas ruumis sujuvalt vahelduv töö-, hoole- ja puhkeaeg. Lõpmatu kaupade ja teenuste ringlemine ja päevast päeva kestev tsükliline koduste tühjade kõhtude täitmine, samal ajal kui meie elud kulgevad ka veidrates tingimustes mööda lineaarset ajajoont.
- Eeva Kesküla, "Pandeemia ja tööelu mutatsioonid", Sirp, 06.08.2021

Parempööre Kesk- ja Ida-Euroopa poliitikas on pannud antropoloogid mõtisklema natsionalismi ja klassi suhete üle. Kui eliit hülgab vaesunud töölisklassi ja rahvusriigiprojekti ning võtab omaks kosmopoliitilise hoiaku, hakkab traditsioonilist vasakpoolsust asendama parempopulism. Eesti eliit ei ole kosmopoliitilisusele vaatamata rahvuslust sugugi hüljanud ning samasugust parempopulismi kui Ungaris või Bulgaarias ei ole siin näha. Klassi ja rahvuse seoste küsimused on aga olulised ka meil.
Nõukogudeaegne kiirendatud industrialiseerimise poliitika nõudis lisatööjõudu ja seetõttu moodustus tööstustööliste enamik sissesõitnutest. Ühisnimetaja "venelane" kätkes endas tegelikult mitmeid eri rahvusi, palju erinevaid lugusid sellest, kuidas sõda, nälg ja sundkollektiviseerimine inimesi kodukanti hülgama sundisid ning liikvele ajasid. Paljud insenerid suunati siia kohe pärast kooli lõpetamist heade õpitulemuste eest ning nad alustasid oma professionaalset karjääri Kohtla-Järve kaevandustes.
Kõigi nende lugude tagant aga on selgelt tunda, kuidas pärast Eesti iseseisvumist on vene keelt kõnelevad ning tööstusega seotud inimesed kaotanud oma senise, nii majandusliku kui sotsiaalse staatuse. Etniline ja klassikuuluvus on omavahel seotud ning Eestis on langenud nii venelaste kui üldse tööliste staatus.
Klassikuuluvuse aluseks on vastanduvad majandushuvid ja teatav kultuuriline repertuaar, näiteks arusaamad sellest, mis on õiglane ning kuidas maailm peaks toimima. Eestis samastub "venelane" sageli töölisklassiga ja töölised omakorda venelastega. Venelasi ei peeta ohtlikuks mitte ainult nende teistsuguse rahvuse tõttu, vaid ka nende majanduslike tõekspidamiste pärast.
Arusaama venelastest kui ohtlikust kontingendist, kes vajab jõulist integreerimist, jagavad peale Eesti poliitikute ka paljud sotsiaalteadlased, kaheldes nende lojaalsuses ja noorte venelaste lõimumises ning nähes neis ohtu riiklikule julgeolekule.
1990. aastatel esile kerkinud parempoolsed parteid pidasid kõiki kiire erastamise vastaseid ühtlasi Eesti Vabariigi huvide vastasteks. Erastamist toetasid valdavalt ettevõtjad ja USA väliseestlased ning nende rühmade huvisid esitati üldsuse huvidena. Neid, kellele kiire erastamine ei sobinud, näiteks suurtehaste venelastest juhte ja töötajaid, käsitati automaatselt Eesti vaenlastena.
Piirava kodakondsuspoliitikaga läksid kaasa ka vasakpoolsed ja tsentristlikud erakonnad, kuigi oleksid ehk eelistanud kaasavamat lähenemisviisi. Venelastes nähti poliitilist ohtu, sest nad pooldasid tugevaid majandussuhteid Venemaaga, aga ka nende "sotsialistliku mentaliteedi" tõttu, mis liberaalset majanduspoliitikat ohustas. Rahvuskeskse kodakondsusseaduse üks eesmärke oli Eesti majanduse eemaldamine Venemaa omast ning ühendamine Lääne (neo)liberaalse majanduspoliitikaga. Niisiis oli kodakondsuspoliitika tihedalt seotud teatud poliitilise klassi võimu kinnistamisega, millega kaasnes liberaalse majanduspoliitika ellurakendamine. Balti riikide üleminek sotsialismist kapitalismi algas identiteedipoliitikaga. Identiteedipoliitika tähtsuse tõttu ei pööranud avalikkus majanduspoliitikale nii palju tähelepanu ning lasi valitsusel ellu viia "šokiteraapiat". See identiteedipoliitika viis välistava demokraatiani ning radikaalsed majandusreformid kahjustasid venekeelse elanikkonna majanduslikku positsiooni. Eesti kodakondsuspoliitika aluseks ei olnud mitte ainult hirm kultuurilise võõra ees, vaid ka selline nägemus majanduspoliitikast, millega too poleks nõustunud.
Kodakondsusetuse tõttu ei saanud venelased hääletada vasakpoolsete parteide poolt ega häirida noore eestikeelse eliidi majanduspoliitilist kurssi. 1990. aastatel oli 90% Eesti eliidist eesti rahvusest ja 8% venelased. Eestlased domineerisid esmajoones riigikogus, parteides ja õigussüsteemis, ning venelasi oli kõige enam riiklike ettevõtete juhatustes, kus erastamisprotsess vana nomenklatuuri huvide tõttu venis. 90ndatel oli eesti ja vene leibkondade vaesusrisk üsna ühesugune, 2006. aastaks aga oli vaesuse määr venekeelsete perede hulgas tõusnud ning ületas eestikeelsete leibkondade oma. Venekeelsete töötajate sissetulek on järjekindlalt olnud 15–20% eestlaste omast väiksem.
Klassi ja rahvuse puhul ei ole mu silmis oluline see, kumb kuuluvus teise üle trumpab, vaid see, kuidas kapitalism kujundab eri gruppide huvisid ning kuidas eri gruppide vastandlikud huvid mõjutavad ja teostavad kapitalismi. Samas tasub tähele panna, missugust kuuluvust rõhutavad võimulolijad. Näiteks Eesti poliitiline ja intellektuaalne eliit on keskendunud etniliste identiteetide "probleemile" ning rahvuse ja klassi seoseid ignoreerinud. Kuid küsimused, mida esitatakse rahvuse raamistikus, on väga tihti seotud klassiga. Kui Eesti venelaste puhul rõhutatakse nende rahvust, siis jääb märkamata, kuidas seejuures kinnistatakse ka eesti rahvusliku eliidi loodud uusi klassihierarhiaid ning summutatakse või halvustatakse teatavaid klassipõhiseid hoiakuid ja väärtusi.
Loomulikult on klassi- ja rahvusepõhist diskrimineerimist raske eristada. Nõukogude majanduspoliitika tõttu hakkasid sisserännanud venelased tööle enamasti rasketööstuses. Kui töölisklassi staatus 1990. aastatel langema hakkas, tundsid kõik töölised, et on midagi olulist kaotanud. Kuna venekeelsed elanikud moodustasid töölisklassi enamiku ning neil oli lisaks ka raskusi eesti keele ja kodakondsusega, kannatasid nemad kõige rohkem.

Uute keelenõuete tõttu tekkis venekeelsetel kaevuritel tunne, et nad on aheldatud oma töö külge rasketööstuses ning töökohad kontoris või teenindussfääris jäävad neile igavesti kättesaamatuks. Huvitav on aga see, et nad ei kurtnud venelaste vähesuse üle kaevanduse valgekraede hulgas. Selle asemel küsiti minult tihti, miks maa all nii vähe eestlasi töötab.

Ühel päeval kaevanduse garaažis masinaid parandades küsis Jura mult eestlaste vähesuse kohta kaevanduses. Küsisin vastu, et mis tema meelest selle põhjuseks on. "Ma ei tea, võib-olla meeldivad neile soojad kontorid rohkem." Vestlusega ühines Ljoša, kes lisas, et maapealsetel töödel on igal pool eesti keelt vaja ning et Ida-Virumaal on venelasi rohkem kui eestlasi ja sellepärast on neid ka kaevanduses rohkem. Jura ei olnud sellega nõus: "Võib-olla pool Ida-Viru elanikest on eestlased, aga kui palju on eestlasi meil osakonnas? Kolm seitsmekümnest!" Mehed jätkasid arutelu selle üle, kas kõik eestlased on Soome tööle läinud või töötavad nad lihtsalt kõik maa peal. Siis ilmus välja mäemeister Kolja, kes esitas oma seletuse. Vaikselt irvitades märkis ta, et Jura ja Ljoša lihtsalt ei õppinud koolis piisavalt, rebisid õpikutest lehti välja ja keerasid nendest plotskeid. "Aga vaadake mind – valge kiiver," ütles ta uhkelt, koputades oma kiivrile, mis eristab ülemusi kollaste kiivritega töölistest. Kolja andis mõista, et tema kolleegid on allmaatöölised seetõttu, et ei õppinud koolis küllalt hoolega, mitte aga sellepärast, et on venelased. Tema arusaamist mööda võinuksid ka venelased karjääri teha (mis siis, et maa all). Jura ärritus sellise tõlgenduse peale ja vastas: "Kas sa üldse kuulsid, mida me siin arutame, ütle, miks eestlased ei taha kaevandustes töötada!?" – "Sest see on väga must töö," vastas Kolja muretult.
Ühest küljest on kaevurid väga uhked selle üle, et teevad rasket ja musta tööd, teisest küljest seostavad nad töö mustust ja raskust venelaseks olemisega ning madala staatusega. Nicholas De Genova, kes on uurinud mehhiklastest töölisi Chicagos, pani samuti tähele, kuidas tööliste kõnepruugis musta töö tähendus vaheldub: kord seostub see maskuliinsuse ja vastupidavusega, teisalt jälle möönmisega, et mehhiklaste mustemad tööd tulenevad nende vähesest inglise keele oskusest – mehhiklaseks olemine tähendabki inglise keele mitteoskamist ja seetõttu madalamat staatust tööde hierarhias. Samalaadne pinge esineb ka venekeelsete kaevurite seas Eestis, kes ühelt poolt tunnistavad, et nende töötingimused on üsna vastikud ja selliseid töid teevad ainult venelased, kuid teisalt kirjeldavad kaevuri tööd kui midagi väärikat ja äärmiselt mehelikku.
Kuna kaevurid tundsid, et nende tööd tasustatakse ja väärtustatakse madalamalt kui varem ning et eestlased peavad seda liiga mustaks, siis kutsusid nad end mõnikord afrovenelasteks või vene neegriteks. Vahel ei kasutatud seda rassilise alatooniga nimetust ka üksnes venelaste, vaid kõigi maa all töötajate kohta.

Ükskord istusid kaks 7. jaoskonna valgekiivrit maa all kaevurite lõunalauas ja rääkisid mulle oma kogemustest erinevates kaevandustes. Üks rääkis nõukogude kaevandustest ja teine jutustas, et kõige sügavamad kaevandused on Lõuna-Aafrikas, tervelt kolm kilomeetrit maapinnast, ja insenerid kõige sügavamatesse käikudesse ei laskugi, seal töötavad ainult neegrid. "Neegrid?" küsisin, et teha kindlaks, kas olin õigesti kuulnud. Mehaanik hakkas naerma. "Jah, aga need neegrid saavad ilmselt paremat palka kui Eesti neegrid. Kõik, kes siin kaevanduses töötavad, on neegrid, ainult et valgenahalised Eesti neegrid." Mehaanik viitas sellele, et kõik, kes kaevanduses töötavad, on Eesti alamklass.

Aga nagu tigedad naistöölised rikastusvabrikust mulle seletasid, pole probleem ainult selles, et nad on odav tööjõud – nende kukil istub veel terve armee kasutuid bürokraate, kes oma soojades kontorites midagi kasulikku ei tee, samal ajal kui venelased ainsana tegelevad tõelise tootmisega. Ning kuigi rahulolematust väljendati viitega sotsiaalsele klassile, oli selge, et enamik neist kasututest bürokraatidest on eestlased.
Rahvuspõhist tööjaotust ei maininud mitte ainult kaevurid, vaid ka mäeinsenerid. Eesti taasiseseisvumisest saadik peab kogu kaevandusega seotud väljaminev dokumentatsioon olema eesti keeles. See tähendab, et venekeelsed insenerid saavad tõusta karjääriredelil ainult teatud tasemeni, kuid mitte edasi, ükskõik kui head spetsialistid nad muidu ka oleks. Mulle räägiti, et 1990. aastatel toimis vaikimisi poliitika, mille kohaselt Eesti Põlevkivi eelistas tööle võtta eestikeelseid inimesi. Kuigi enam ei pidavat see tõele vastama, tundsid mõned vene insenerid, et mõned kõrgematest juhtidest olid oma töökoha saanud ainult sellepärast, et olid natsionalnõi kadr. Viimase väljendiga viitasid insenerid nõukogudeaegsele poliitikale, mis teatud ametikohtadel soosis kohalikke, sõltumata nende kompetentsusest, ning arvasid, et kohaliku etnilise grupi ebaõiglane eelistamine toimub endiselt. Keskealised ja vanemad insenerid tundsid, et nad on justkui igaveseks maa alla töötama neetud ning et nende vilets eesti keel takistab neid põgenemast ja jätab neile vaid valgenahaliste neegrite staatuse. Oluline on märkida, et samasugust maa-alust tööd tegid need insenerid ja töölised nõukogude ajalgi ning nende palk oli nii siis kui on nüüdki märgatavalt üle Eesti keskmise. Nende töö iseloom ei olnud tegelikult muutunud, kuid ühiskonna suhtumine neisse ja nende töösse oli nüüd radikaalselt teistsugune.
Töölisklass on oma varasema staatuse kaotanud kõikjal Ida-Euroopas ning temast on saanud sisevaenlane. Poolas kirjeldab meedia nii linna kui maa tööliskogukondi kui "lootusetuid, ebavajalikke, agressiivseid, õnnetuid ja patoloogilisi", kui passiivseid ning teistest sõltuvaid vaeseid, kel puudub ettevõtlikkus ja vastutustunne. Rumeenia kaevureid iseloomustatakse sama moodi, süüdistades neid tagurlikkuses, mis takistab Rumeenia kiiret arengut. Aet Annist on näidanud, kuidas maapiirkondade põllumajandustöötajad, kes varem olid Eesti identiteedi keskseks sümboliks, muutusid 1990. aastatel senise põllumajanduse lagunemise järel paariateks. Maaelanikke kujutatakse tüüpidena, kelle mentaliteet on sotsialistlik ning kes ei suuda ülejäänud riigiga sammu pidada.
Eestis on toimunud samasugune tööliste ning maaelanike stigmatiseerimine, kuid venelased on osutunud eriti kergeks sihtmärgiks. Eesti intelligentsi hulgas on üsna populaarne Huntingtoni idee, nagu jookseks tsivilisatsioonide piir mööda Narva jõge. Niisiis ei stigmatiseerita kaevureid mitte ainult kui vaeseid ja laisku, vaid ka kui kahtlasi võõraid, kes peaksid kolima tagasi Narva jõe taha, kuhu nad kultuuriliselt kuuluvad. Klassi- ja rahvuspõhine stigmatiseerimine üheskoos loob eriti tugevatoimelise segu.
Kuigi vanasti olid kaevurid Kohtla-Järvel kõige kõrgemapalgalised mehed ja saavad praegugi võrdlemisi head palka, on nende maailmavaade ja elustiil üsna egalitaarne. Kaevurid ja insenerid elavad sarnastes korterites, sõidavad sarnaste autodega, veedavad sarnaselt oma vaba aega seenel käies, kala püüdes või garaažis viina võttes. Kui linna peal tuleb vastu nahkjopi, sonimütsi, uhkete vuntside ja käes tolgendava kilekotiga mees, siis tõenäoliselt on ta kaevur, kuid samahästi võib tegu olla ka mäemeistri, inseneri vm ülemusega. Ümberkorraldused organisatsioonis, mis lõid olukorra, kus juhtivtöötajatel olid aastavestlused ja sellest tulenev aastapreemia ning töölistel mitte, tekitasid suurt rahulolematust ega sobinud kokku kaevurite suhteliselt egalitaarse maailmavaatega. Loomulikult esineb kaevurite, eriti tükitööliste hulgas ka kadedust ja konkurentsi, kuid oma üldiselt maailmavaatelt võib neid võrdsuse pooldajaiks pidada.
Sotsioloogilised uuringud on näidanud, et suuri sotsiaalseid lõhesid peavad Eestis õigustatuks ennekõike nooremad Tallinna mehed, samal ajal kui need, keda võib pidada üleminekuaja "kaotajateks" – naised, maaelanikud ja venelased –, ei pea kasvavat ühiskondlikku kihistumist õigeks. Venelased, sinikraed ja madalapalgalised leiavad sagedamini, et vaesuse põhjused on pigem struktuursed ega tulene indiviidist. Sama sotsiaalmajandusliku taustaga venelaste ja eestlaste arusaamad sotsiaalsest õiglusest pole aga sugugi nii erinevad. Klassipõhised erinevused väärtustes on suuremad kui rahvuspõhised.
Muuseumikülastajad, kes üritasid käsipuuriga puurida või kuulsid kraapkonveieri hirmsat müra, nõustusid, et kaevuri töö oli tõepoolest raske ning kõrge palk igati ära teenitud. Giid polnud ainus, kes rõhutas kaevuri rasket tööd, ning tegu polnud mingi liialdusega, et muuseumi atraktiivsemaks muuta. Kõik kaevurid rääkisid sellest, kuidas nad väga karmides märgades, räpastes, tolmustes ja ohtlikes tingimustes vastu pidasid ning selle eest väärilist palka said.

Samasugune suhtumine valitses ka 2010. aastal minu välitöö ajal. Iga kord, kui juhtusin esimest korda mõne kaevandustöötajaga vestlema, olgu siis kaevuri, mõne muu maa-aluse või -pealse töölise või inseneriga, kuulsin kohe, et tänapäeval on kaevuri palk liiga madal. Tavapärane kurtmine kõlas umbes nii: "Tingimused on siin väga rasked, tolm, pori, gaas ja vibratsioon. Kaevur peab nendes tingimustes töötama. Ta ohverdab selle eest oma tervise, kaevurid ei ela kaua pärast pensioniikka jõudmist. Sellepärast peaks meile rohkem maksma."

Kaevurid usuvad, et nemad on tõelise töö tegijad, mitte nagu valgekraed. Töölise sünonüümiks ongi raske töö tegija ning see raske töö õigustab kõrgeid palganõudeid. Töölised rõhutasid enda ja oma vanemate rasket tööd ka kaevanduste ülesehitamisel, see motiiv esines juba Eestisse kolimise lugudes. See, et venelasi meedias tihti laiskadena kujutatakse, tegi töölistele koledal kombel haiget. Tavaliselt ei viidanud kaevurid sel puhul mingile konkreetsele väljaandele või ajakirjanikule, vaid väljendasid tunnet, et meedia üldiselt on nende vastu.

"Minu vanemad töötasid kaevanduses, kuidas nad said siis laisad olla! Minu abikaasa töötas kaevanduses, mis mõttes laisk!" nurises rikastusvabriku Valja, kelle põhiliseks tööriistaks vaatamata ta viiekümnendatele eluaastatele oli labidas, millega maha kukkunud rasket põlevkivi konveierlindile tagasi tõsta. "Valja, see on lihtsalt meedia," katsus kolleeg Lera teda rahustada. – "Me töötame normaalselt." – Lera nõustus temaga. "Valdavalt töötasid kaevanduses ju venelased? Ja praegu ka. Ehitusel töötavad ka venelased. See on ju kõige raskem töö."

Töölised rõhutasid kõigi kaevandustöötajate tugevat tööeetikat. Kui nende vanemad olid tulnud Venemaalt, et purustatud Ida-Virumaa pärast sõda üles ehitada, siis nad kindlasti töötasid kõvasti. Nende eneseaustus põhineb just nimelt raske töö ideel, samal ajal kui Eesti avalikus arvamuses näib valitsevat seisukoht, et “rasket tööd” teevad ainult "laisad", kel pole piisavalt ettevõtlikkust, et eraäri alustada. Kaevurite pilt endast kui tõelise töö tegijatest, kellel suur hulk teisi inimesi parasiteerib, tuleneb osalt nende töö objektiivselt väga rasketest tingimustest, osalt nõukogudeaegsest ideoloogiast, mis kaevureid ülistas, ning osalt on see ka reaktsioon uuele väärtusrežiimile, mis rasket füüsilist tööd enam ei hinda. Raske töö diskursus laseb vähemalt vastu rääkida neile, kelle arvates venelased on laisad.
Naistöölised austasid kaevureid väga ning keegi ei seadnud kunagi nende töökust kahtluse alla. Kuigi naiste füüsilise töö eest makstakse kolm korda vähem kui kaevuritöö eest, ei nurisenud naised selle üle. Nad pidasid küll väga ebaõiglaseks, et rikastusvabrikus naistega sama tööd tegevad mehed saavad selle eest suuremat palka kui naised, aga kaevur, kes töötab maa all, oli nende silmis midagi püha ning nad kujutlesid tema tööd füüsiliselt palju raskemana kui nende endi oma. Kuna naised maa all ei käi, ei kujutanud nad hästi ka ette, et nüüdseks on kaevuritöö suuresti mehhaniseeritud ja et naised, kelle peamiseks tööriistaks on ikka veel labidas, peavad füüsiliselt rohkemgi pingutama.

Siiski rääkisid naised, kes tolmusel kaevandusõuel raudtee korrashoidmisega tegelesid ning vaguneid laadisid, taludes äärmist külma ja kuuma ning igale poole tikkuvat põlevkivitolmu, alati ka oma töö raskusest. Nad olid oma töölisidentiteedi üle uhked, kuid samas tundsid, et neid ei hinnata piisavalt.

"Aga kellel siis neid probleeme pole?" küsis Maša, vanem naisterahvas, üritades Anjat rahustada. – "Need, kellel on haridus, neil pole selliseid probleeme." – "No sel juhul äkki sa oleksid pidanud ennast rohkem harima?" küsis Maša vaikselt. Kuid Anja ei nõustunud: "No aga kui kõigil oleks haridus, kes siis tööd teeks?"

Mašal on kõrgharidus mäeinstituudist Baškiirias. Ta pidas haridusest väga lugu ning üritas alati välja tulla tasakaalustavate ja tagasihoidlike hinnangutega, sest kartis kaotada oma töö, enne kui lapsed ülikooli lõpetavad. Näinud paljusid ümberstruktureerimisi ning vanade oskuste tarbetuks muutumist, oli ta õnnelik, et tal seegi töö olemas on, ehkki ta oli selle jaoks, nagu paljud teisedki viiekümnendates naised, selgelt ülekvalifitseeritud. Anja oli 16-aastaselt alustanud lihttöölise teed ning jõudnud lõpuks kaevandusse. Nagu paljud teised töölised, uskus ta, et just töölised on need, kes tegelikult kõvasti tööd teevad, ning haritud klasside tegevus tundus talle ebaproduktiivne ja kahtlane.

Niisiis kujuneb kaevuri klassiidentiteet peamiselt vastandudes teiste gruppide majandushuvidele ja moraalsele maailmavaatele. Kaevurid ei ole rahul, et niisugustele kahtlastele tegelastele nagu poliitikud, ärimehed, kaevanduse ülemused ja valgekiivrilised insenerid makstakse töölistega võrreldes liiga palju palka. Lisaks on kaevuri maailmavaadet kujundanud usk rasketööstuse kui tõeliselt produktiivse tegevuse ja raske füüsilise töö tähtsusse. Need kaevuri maailmavaate kesksed elemendid lähevad vastuollu 2000. aastate Eesti üldiste majanduslike ja poliitiliste väärtustega ning tekitavad töölisklassi ja eliidi vastandumise.

Mitte et need elemendid iseenesest tugeva klassiidentiteedi looksid – kui küsisin kaevuritelt töölisklassi olemasolu kohta praeguses Eestis, kuulsin vastuseks peamiselt nostalgiat nõukogude aja järele, mil eksisteerisid paremad sotsiaalsed garantiid ja terviseteenused ning kaevuri palk oli parem. Nõukogude ajal kattis palk nende materiaalsed vajadused ning kaevuritest peeti rohkem lugu. "Klass" seostubki nüüdse töölisklassi kõnepruugis peamiselt vaid nõukogude ajaga ning alles on jäänud vaid "tööline", kelle eksistentsi legitimeerib tema raske töö.

Minu välitöö aeg sattus kokku sügava majanduskriisiga. Kaevurite naised olid tihti töö kaotanud, tuli toetada lapsi ja lapselapsi, kelle elus puudus majanduslik stabiilsus. Piirkonnas, kus tööpuudus on 20%, ei nuriseta palga üle selle pärast, et see on madalam kui nõukogude ajal või mõnel Lääne imedemaal, vaid selle pärast, et üks kaevur peab tihti üleval tervet laiendatud perekonda. Kogu perekond püsib tihti vaid sellel, et kaevur müüb oma tervist ja tööjõudu, ning kõikjal oli tunda ebakindlust ja etteaimamatust. Kuigi loomulikult seostus kõrgem palk möödunud paremate aegadega, oli palga üle kurtmine ka appihüüd olukorras, kus kaevurid pidid samal ajal kohanema lühema puhkuse, kerkiva pensioniea, viletsama tervishoiusüsteemi ning Ida-Viru raske majandusolukorraga.
Kui mõelda, kuidas taastoodetakse niisugust süsteemi, kus töölisklassi moodustavad venelased ja keskklassi eestlased, siis suurel määral on selle võtmeks haridus. Külastasin mõnikord Ida-Viru kutsehariduskeskuse mäenduse eriala tunde. Mäenduse eriala põhikooli baasil avati 2006. aastal uuesti ning nägin noormehi huvitatult oma karismaatilise õpetaja tundidele kaasa elamas, hommikuse unega võitlemas, et kaevandusse praktikale sõita. Kõik ikka selleks, et oleks stabiilne töökoht ja normaalne sissetulek, võimalus kodukanti jääda ja pere luua. Kui ma neilt küsisin, kas nad oleksid huvitatud sellest, et pärast kutsekooli lõpetamist jätkata õppimist kõrgkoolis ning seega mäetöölise asemel mäeinseneriks saada, kuulsin kahtlevaid vastuseid. Noored kaevurid seletasid, et nad tahaksid eesti keelt osata küll, aga selle õpetamise tase kutsehariduskeskuses on nõrk ning seetõttu oleks tehnikaülikooli minek nende jaoks väga raske. Nad teadsid hästi, et kaevanduse eesse aukude puurimiseks pole eesti keelt vaja, küll aga selleks, et inseneriks saada. Mõistagi vaevalt kõik need poisid, kelle eesmärk oli normaalselt raha teenida ja auto osta, et tüdrukutele muljet avaldada, ka muidu inseneriks hakkaksid. Samas aga: kui neil selline soov peaks tekkima, on tee kõrghariduse juurde blokeeritud, sest rasketööstuse vallas näib toimivat kaheastmeline haridussüsteem, kus töölisklassi poisid saavad venekeelse töölishariduse ning kõrgem inseneriharidus on reserveeritud eesti keele oskajatele. Nii taastoodab ennast rahvuse- ja klassipõhine sotsiaalne hierarhia, mis on end iseseisvas Eestis kinnistanud.
- Eeva Kesküla, "Vene kaevur, afrovenelane: Klass ja rahvus Eesti kaevandustes", Vikerkaar, aprill 2013