AntropoloogDavid Graeber rõhutab oma kultusartiklis "Bullshit jobs", et John Maynard Keynesi arvestuste järgi peaksime me praeguseks ajaks läänemaailmas tänu arenenud tehnoloogiale hakkama saama 15 töötunniga nädalas. Kuid selle asemel on meid oma haarmetesse tõmmanud kõikjal vohav üsna mõttetu ja mitte midagi tootev töö. Lisaks Graeberi tähelepanekule kaasneb tänapäeva töökorraldusega veel üks probleem: vaatamata töö ebaühtlasele jaotumisele ja mõttetusele domineerib suures osas maailmast endiselt protestantlik tööeetika ja töökesksuse ideoloogia. Liigne töö aga ei jäta aega üksteise eest hoolitsemiseks, kodanikuaktivismiks ega demokraatias osalemiseks, mõnusateks tarbimisvälisteks tegevusteks lihtsalt nende endi pärast, loovuse lokkamiseks; lisaks toodab töö palju rohkem süsinikku kui molutamine. Pikemateks töötundideks ei sunni meid aga mitte ainult materiaalsed vajadused, näiteks palkade langev ostujõud, vaid ka ühiskonna tõrksus tööeetikat kritiseerida ja kahtluse alla seada.
"Aeg on raha," tsiteerib Max WeberBenjamin Franklinit, kes kehastas USA-s uue, sekulaarse, iga minutit ratsionaalselt kasutava tööeetika esiletõusu. Kuid minu intervjuud näitasid, et diginomaadide seas valitseb sootuks uutmoodi käsitlus aja ja raha omavahelisest suhtest. Aja kasutu raiskamise pärast ei muretsetud ning selle asemel et maksimeerida oma teenistust, proovisid paljud hoopiski maksimeerida oma vaba aega.