David Graeber

David Rolfe Graeber (12. veebruar 1961, New York, USA – 2. september 2020, Veneetsia, Itaalia) oli Ameerika ja hiljem Suurbritannia antropoloog, anarhist ja aktivist, Londoni Majanduskooli antropoloogiaprofessor, kes tegeles majandusliku väärtuse teooria ja sotsiaalteooriaga, üks liikumise Hõivake Wall Street (Occupy Wall Street) juhtfiguure.

David Graeber, 2015

Artiklid

• 1930. aastal ennustas John Maynard Keynes, et sajandi lõpuks areneb tehnika piisavalt kaugele, et riikides nagu Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid jõutaks 15-tunnise töönädalani. On igati põhjust uskuda, et tal oli õigus. Tehnika poolest oleme selleks üpriski võimelised. Ja ikkagi seda ei juhtunud. Selle asemel on tehnika pandud, vastupidi, leiutama viise, kuidas panna meid kõiki veel rohkem töötama. Selle saavutamiseks tuli luua töökohti, mis on sisuliselt mõttetud. Tohutud hulgad inimesi, eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kulutavad terve oma karjääri ülesannetele, mida nad salamisi peavad tegelikult ülearusteks. Sellest olukorrast sünnib määratu moraalne ja hingeline kahju. See on haav meie ühises hinges. Kuid sellest ei räägi mitte keegi.
  • David Graeber, "On the Phenomenon of Bullshit Jobs: A Work Rant", Strike!, 17. juuli 2013; artiklist sündis Graeberi raamat "Bullshit Jobs: A theory" (2018)

• ...majandusajalugu uurides me kipume süstemaatiliselt eirama vägivalla rolli, sõja ja orjanduse absoluutselt keskset rolli selle praegu "majanduseks" nimetatava nähtuse peamiste institutsioonide loomisel ja kujundamisel.
• Vägivald võib olla nähtamatu, kuid see on ikka veel sisse kirjutatud meie majandusliku argitarkuse loogikasse, nende institutsioonide pealtnäha enesestmõistetavasse loomusesse, mida lihtsalt poleks olemas ega saakski olemas olla ilma vägivallamonopolita – aga ka süstemaatilise vägivallaähvarduseta –, mida hoiab enda käes kaasaegne riik.
• Babüloonia talupoeg võis küll maksta oma naise vanematele abielu ametlikuks sõlmimiseks kopsaka summa hõbedat, kuid ta ei omanud oma naist üheski mõttes. Kindlasti ei võinud ta oma laste ema osta ega müüa. See olukord muutus aga kohe, kui ta laenu võttis. Juhtus ta maksejõuetuks jääma, siis võisid võlausaldajad esmalt viia minema ta lambad ja mööbli, siis riisuda temalt maja, põllud ja puuviljaaiad ning lõpuks võtta ka ta naise ja lapsed ning isegi ta enda võlaorjadeks seniks, kuni ta kohustused said täidetud (mis muidugi muutus üha raskemaks, sedamööda kuidas ta oma ressurssidest ilma jäi). Võlg oli pöördepunkt, mis võimaldas hakata kujutlema raha selle ligilähedaseltki tänapäevases tähenduses ja seega ka luua turu, nagu meile meeldib seda nimetada: areeni, kus saab osta ja müüa mida iganes, sest kõik objektid on (nagu orjad) välja kistud oma varasematest sotsiaalsetest suhetest ja eksisteerivad veel ainult suhtes rahaga.
• Rääkides mingist "ühiskonnast" (Prantsuse, Jamaica ühiskonnast), räägime tegelikult inimestest, keda organiseerib üks rahvusriik. Või vähemalt selline on vaikimisi eeldatud mudel. "Ühiskonnad" on tegelikult riigid, riikide loogika on alistamise loogika ja alistamise loogika on põhimõtteliselt samane orjapidamise loogikaga.
• ...tuleb alla kriipsutada vägivalla absoluutselt keskset rolli lausa nende terminite endi defineerimisel, mille abil me kujutleme nii "ühiskonda" kui ka "turge" – ja õieti paljusid oma kõige elementaarsemaid arusaamu vabadusest. Vägivallast vähem läbiimbunud maailm hakkaks kiirelt kujundama teistsuguseid institutsioone. Ja lõpuks, kui mõelda võlast väljaspool neid kaht intellektuaalset hullusärki – riiki ja turge –, siis avanevad meile erutavad võimalused. Me võime näiteks küsida: mida täpselt võlgneksid vabad mehed ja naised üksteisele ühiskonnas, mille alt see vägivallavundament oleks lõpuks ära tõmmatud? Mis laadi lubadusi ja kohustusi nemad üksteise ees võtaksid?
  • David Graeber, "Võlg – esimesed viis tuhat aastat", Vikerkaar, 7/2013

• Mis juhtuks, kui me ei lähtuks enam põhimõttest, et töö tõeline loomus kujutab endast tootmisliinil, viljapõllul, valukojas või kasvõi kontorikuubikus rügamist, ning alustaks selle asemel ema, õpetaja või hooldaja tööst?
  • David Graeber, "Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse", Vikerkaar, 5/2017

Intervjuud

• Tavaliselt eeldatakse, et me elame politseiriigis, et kui sa lähed avalikku parki ja nõuad vägivallatult süsteemi muutmist, siis tulevad Robocopid ja peksavad su läbi. Kui me mõnda aega Zucotti pargis olime protesteerinud ning seda polnud juhtunud, siis jõudis inimestele kohale: "Mida? Me tegelikult elamegi vabas riigis? Me tohime protestida? Super!" Ja nad tulid tänavatele. Paar kuud hiljem muidugi ütles politsei, et ei, te olete asjast valesti aru saanud, see ei ole vaba ühiskond, ja peksis kõik laiali.
• Asi polnud selles, et inimesed väsisid ära ja läksid ära koju, vaid et otsedemokraatlikku liikumist on võimalik luua ainult siis, kui inimesed tulevad füüsiliselt kuskil avalikus kohas kokku. Kui protestimine tähendab, et sa riskid selle eest peksa saamise või arreteerimisega, siis näiteks lastega inimesed või eakamad lihtsalt ei tule. Tulevad vaid tõsiusklikud aktivistid. Niimoodi aga üleüldist liikumist ei ehita. Nii lihtne see ongi.
  • David Graeber, intervjuu: Aro Velmet, "Anarhism, töö ja bürokraatia", Vikerkaar, 9/2020