Mägionn annab varju neile, kes kavatsevad asuda selle kõrge tipu vallutamisele ja saabuvad kohale pärastlõunal, et järgmisel hommikul varavalges teele minna. Kolmandal külaskäigul sellesse paika tõin ettekäändekspahkluu, mis oli muidugi pisut hõõrdunud, lisaks oma ea (sic), et veeta onnis ööd.
Näha hajumas Mont Blanc'i roosakat jääkuplit, otsekui ära noolitud suure ööolendi, selle peaaegu nähtamatult lagendikult voogava leviaatani poolt, pakkus vaatepilti, millest ma kindlasti kunagi ei tüdine.
Ma joobusin sellest, varitsedes tulukeste ilmumist, mis panevad tumerohelised mäenõlvad kaljupaljakuteni kumama. Arvatavasti tundsin kõik ära. Äkki nägin algul vaevalist ja hubisevat, siis teravate, pimedust lõhestavate sähvakutega tuld, mis süttis Jorassidega ühel joonel. Uurisin matkaskeemi. Selles kohas polnud ühtki mägionni ära märgitud.
Võtsin binokli. Suurivaevu eristasin puuderäga piiril, seal, kus kuused annavad tasapisi teed põlevkivil vohavale samblale, väikest hämarat hütti. Aken tundus hiiglasuur, ning sedamööda kuidas öö päeva üle võimust võttis, paistis sealt tulvav valgus eredana nagu majaka tuli. Seejärel ei näinud ma enam onni ning üksnes aimasin mustendavat auku, mille sisemuses lõõmas põrgutuli. (lk 19)
