Vaibakloppimine

Proosa

• Selle aja sees kolistas Anna kambris ja rehetoas, sealgi tolmas nii, nagu tehtaks kütist. Põrandariided viskas uksest välja õue ja käsutas meid nagu ema:

"Poisid, kloppige need õige puhtaks!"

Meie siis ka kloppisime, nii et suu ja silmad läksid tolmu täis. (lk 9)

• Jüri Parijõgi "Koduseid talitusi tegemas", lk 7-13, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

• Roosimemmel ei olnud süsteemi.

"Sa lööd oma lastekasvatuse raamatu lahti, kust juhtub. Sa ei vaata üldse, kas seal räägitakse kuueaastastest või kuuekümneaastastest. Loe ikka järjest," püüdis vanaema teda õpetada.

Roosimemm ütles seepeale, et niimoodi on palju huvitavam ja õpib ka ise rohkem.

Ei saa öelda, et ta ise just väga palju oleks õppinud. Kui ta juhtus lugema, et lastele meeldib puid tuua ja vaipu kloppida, käsutas ta lapsed kohe puid tooma ja vaipu kloppima ega tundnud ise enam üldse huvi, kuidas asi tegelikkuses välja näeb. Tegelikkuses võis siis varsti näha ja kuulda, et mõni agaram klopib puukastis puuhalge vastamisi ja teine tirib esikuukse eest vana tolmunud vaibaräbalat Roosimemmele sülle. Kas Roosimemm sellest midagi õppis? Ei õppinud. Silitas käsutäitjatel lastel pead ja ütles:

"Tubli, tubli." (lk 75-76)

• Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 1983