Isegi kui Ann Dorland õigeks mõistetakse — isegi kui teda üldse mõrvas ei süüdistata —, jääb ta alatiseks kahtluse alla. See polnud sedasorti küsimus, mida saaks deduktiivse loogika särava välgatusega või verise pöidlajälje avastamisega mugavalt lahendada. Siin oli asi advokaatide vaidlustes — emotsionaalse seisundi kaalumises kaheteistkümne korraliku ja seadust austava inimese poolt. Nende suhteid sai arvatavasti tõestada, paarike oli kohtunud ja koos õhtust söönud; tõenäoliselt sai tõestada tülitsemist — aga mis edasi? Kas vandekohtunike kogu usub tüli põhjust? Äkki peavad nad seda eelnevalt kokku lepitud mänguks või arvavad ekslikult, et tegemist on kelmide omavaheliste lahkhelidega? Mida mõtlevad nad sellest ilutust ja tusasest kidakeelsest tüdrukust, kellel pole kunagi olnud õigeid sõpru ning kelle kohmakad ja arglikud püüdlused armuvallas olid nii ebamäärased, nii hukatuslikud? (lk 216)
