Veiniäädikas

ProosaRedigeeri

  • Udu oli juba niivõrd kõrgele tõusnud, et moodustas nagu madala sombuse taeva katuste ja puude kohal. Otsekui tüllkattes lamp asus päike tuhmilt ja hubaselt Westhofeni konarliku külatänava kohal.
"Kui vaid udu kohe üles ei kerkiks," mõtlesid ühed, "muidu kuivatab päike viinamarjad ära otse enne koristamist."
"Kerkiks aga udu kiiremini," mõtlesid teised, "siis saaksid viinamarjad koristamisajaks päris küpseks."
Selliseid muresid ei olnud Westhofenis just väga paljudel. Westhofen polnudki veiniküla, see oli kurgiküla. Veidi eemal, Liebachi aasalt maanteele viiva tee ääres, asus Franki äädikavabrik. Teisel pool laia puhastatud kraavi ulatusid kurgipõllud kuni teeni. "Veiniäädikas ja sinep. Matthias Frank ja pojad." (lk 22)