Polly naeratas. "Hästi," lausus ta. "Eks tuleb siis sellega läbi ajada." (lk 103)
Noor kalur Jayden küsis: "Mis see vesikringel on? Kas ma tohin sinu tualetti kasutada? Mis see vesikringel on?"
"Jayden!" hüüatas Tarnie. "Ausõna, ma olen juba nagu mingi kooliõpetaja."
"Sa võid minu kempsu kasutada," ütles Polly. Ja te kõik võite vesikringleid proovida."
Nad viisid vesikringlid - kaksteist sibulaga, kaksteist kaneeliga - ning neile lisaks mee, suitsulõhe ja toorjuustu, sidrunimahla, noad ja kohvikannu alla sadama juurde ning kõik kalurid kogunesid nende ümber. Mehed näisid olevat veidi segaduses, millest alustada, aga asusid siis agaralt toidu kallale, puistates kõikjale väljast täiuslikult krõbedate ja seest kohevate vesikringlite raasukesi. Väga kerge oli vahet teha, millised neist olid Polly tehtud perfektsed rõngad ja millised Huckle'i ebamäärased kujundid, mis sarnanesid lapse plastiliinist loominguga, aga sellest hoolimata maitsesid kõik uskumatult hästi ning sobisid sel tuulisel kevadhommikul suurepäraselt pidusöögiks. (lk 109)
Kõikjal võis näha saiaraasukesi. Merikajakad olid end müüri peale üles rivistanud ja ootasid oma võimalust toidu kallale karata kohe, kui inimesed on kadunud. Pabersalvrätikute peal vedelesid pooleldi söödud vesikringlid.
"Misasi see üldse ON?" päris Gillian Manse.
"Vesikringel."
"Misasi?"
"Väga-väga kuulus saiatoode, mida tuntakse terves maailmas," selgitas Polly järsku vihaseks saades. "Asi, mida kõik pagarid peaksid teadma."
Huckle heitis talle mureliku pilgu.
"Meie alevis ma seda näha ei soovi," ütles Gillian. "Tavalisel pirukal pole viga midagi." (lk 115)
Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021
