[Václav] Havel näitas, et repressiivse süsteemi püsimine sõltub lõpuks ikkagi inimeste valmidusest mängida süsteemiga kaasa, n-ö elada vales (seejuures tingimata sellesse valesse uskumata või seda aktsepteerimata), mis aitab tegelikult süsteemi pidevalt taasluua ning vaikimisi legitimeerida. Totalitaarne süsteem toimib aga ainult seni, kui inimesed on valmis selle teesklusele ja valedele rajatud reeglite järgi mängima. Piisab vaid ühest inimesest, kes mängu enam kaasa ei tee ja valib elamise tões – ning kogu süsteem (või vähemalt selle fassaad) on ohustatud. Havel oli veendunud vabadusjanu vääramatus võidus totalitarismi üle, sest uskus elu loomupärast kalduvust paljususe, mitmekesisuse, sõltumatu enesekehtestamise ja -korralduse suunas.
