Igas ühiskonnas vaatab keskmine inimene iseendasse ja leiab sealt end ümbritseva maailma peegelduse. Peen kasvatuslik protsess, mille käigus ta täiskasvanuks on saanud, on kindlustanud talle omaenda ühiskonna vaimse liikmelisuse. Aga see ei ole tõsi indiviidi puhul, kelle temperamendist tulenevatele annetele ei leia tema ühiskond mingit kasutust või neid koguni ei sallita. Meie ajaloo kõige põgusamast uurimisest piisab näitamaks, kuidas ühel sajandil au sees olnud andeid järgmisel sajandil ei tunnustata. Mehed, kes keskajal oleksid olnud pühakud, on tänapäeva Inglismaal ja Ameerikas ilma elukutseta.
Margaret Mead, "Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas", Tõnu Ülemaante, 2020, lk 355