Vana Lääne olid rajanud unistajad, õilsameelsed ja oma suurejoonelisuses ebapraktilised seiklejad; see uhke vennaskond oli tugev rünnakul, kuid nõrk kaitses, nad oskasid küll vallutada, ent mitte käes hoida. Nüüd oli kogu see hiiglaslik territoorium, mille nemad olid kätte võitnud, jäämas Ivy Petersi taoliste meeste meelevalda, kes polnud kunagi ilmutanud söakust, kunagi millegagi riskinud. Nemad olid neelamas alla seda miraaži, hajutamas laiali värsket hommikut, juurimas välja vabaduse lehvivat vaimu ja suurmaaomanike jõukat ja muretut elu. Nemad olid hävitamas pioneeride avarusi, värve ja kuninglikku hoolimatust, ning jagamas neid tulusateks tükkideks, nii nagu tikuvabrik teeb pilbasteks ürgmetsa.
