"Kas Ahvenamaal tõesti kasvab õunu?" Katriina ei vabanenud enam mõttest õuntele.
"Muidugi on meil seal õunu. Mul on enesel suur puuviljaaed. Igal hommikul võid minna ja noppida kastemärjast rohust — niipalju kui aga tahad: punaseid, kollaseid, rohelisi ja siniseid õunu."
"Siniseid õunu," kogeles Katriina üllatunult, kuid ta meeled olid nüüd sellises seisukorras, et ta võis uskuda mida tahes.
"Jah, jah, siniseid õunu. Kõik sordid, kõik värvid," kiitles mees, kes oli sattunud kirjeldamisega hoogu ega lasknud end peatada.
Sally Salminen, "Katriina", tlk E. Haliste, 1997, lk 8-9
