Veebruarist alates muutub ta valvsaks. Kõige suhtes, mis on puhkemas. Jumal näeb, et päevgi tulvab taevarannale, nagu avaneks vihmavari.
Hommikuti heidab ta pilgu kõigepealt itta. Ta kummardub aknast välja öhe, mis taandub silmapiiri taha, otsib päevatõusu roosatavat ranti, suleb silmad, avab need taas, ranti pole enam, nüüd on üksnes rohekaskuldne kahkjas pael.
Kui ta oma vihmavarju liiga tõtakalt lahti teeb, kostaks justkui siidi rebenemiskärinat. Ta ootab ikka, et tõusva päikese kiirtest kummuv taevas laulaks samamoodi. Aga linnud läheduses asuval niidul summutavad oma vidinaga taeva hääled. Kui need olemas on...
Õnnestavad koidikud. Voodist tõusmine — mis on talvel nagu sunnitöö kogu selle kardinate taga valitseva pimedusega, millest uhkab liiga pikkade ööde külma ja jäist hingust ning mis sind varitseb — muutub lausa pidulikuks talituseks, kui päevad pikenevad.