Bonadea võis küsida talt kõike, mis iganes pähe tuli. Joakim vastas alati. Ta oli elus mõndagi kogenud. Tema vasak silmalaug lotendas. Ta oli läbi elanud salapäraseid ja hirmsaid asju, niisuguseid, mille eest võib põgeneda, ja niisuguseid, mida tuleb lihtsalt välja kannatada. "Ent nüüd on mu purjed rebenenud," rääkis ta, "ja see lahesopp siin on minu viimne sadam, siin võin ma pikutada, kuni keregi kõduneb."
"Aga igatahes," ütles Bonadea, "on siin kindel ja hea olla..."
"Kindlusetunne, sina pisitirts," ütles Joakim pilpaid sortides ja valides, "on kas meis endis, või pole seda üldse olemas."