Irmelin Sandman Lilius

Irmelin Sandman Lilius (sündinud 14. juunil 1936 Helsingis) on soomerootsi kirjanik.

"Bonadea"

Irmelin Sandman Lilius, "Bonadea", tlk Mari Tuulik, 1993.

Sinna lahte suubub oja ning seal kasvab palju lepapuid. Seal on alatine murdlainete müha, ojavulin ja tuulekohin puudes, seepärast meeldis Joakimile seal elada, ehkki tema reuma oleks ehk järele andnud, kui ta oleks sisemaal elanud. Üks kui teine soovitas talle seda. Aga tema ei tahtnud. Ta oli kurb, et ei saanud enam merd seilata - see oli nimelt purjelaevade aegu -, ja ta kurvastus oli nõnda suur, et ta poleks ehk sellist elu välja kannatanud, kui ta poleks näinud igal öösel nii kauneid ja põnevaid unenägusid ning igal hommikul silmi avades merd. (lk 4)
Bonadea võis küsida talt kõike, mis iganes pähe tuli. Joakim vastas alati. Ta oli elus mõndagi kogenud. Tema vasak silmalaug lotendas. Ta oli läbi elanud salapäraseid ja hirmsaid asju, niisuguseid, mille eest võib põgeneda, ja niisuguseid, mida tuleb lihtsalt välja kannatada. "Ent nüüd on mu purjed rebenenud," rääkis ta, "ja see lahesopp siin on minu viimne sadam, siin võin ma pikutada, kuni keregi kõduneb."

"Aga igatahes," ütles Bonadea, "on siin kindel ja hea olla..."

"Kindlusetunne, sina pisitirts," ütles Joakim pilpaid sortides ja valides, "on kas meis endis, või pole seda üldse olemas." (lk 6)

Ja siis tuli talv, mis oli külmem kui eelmised. See algas varakult ja kestis kauem. Meri külmus kinni kohe pärast esimest adventi, puistas tihedat lund ja hanged olid vägevad. Ja Joakimi majas jäi vaikseks, polnud kuulda ei lainete mühinat ega oja vulinat - polnud nähagi, kus see seal paksu lume all vulises. Lepaoksad olid nagu villa sisse mähitud. Ja Joakim ei näinud enam unenägusid. Õhtute ja ööde vaikus oli nii sügav, et hoidis teda ärkvel. Vaikus ketras kõrvus ja sundis teda ikka ja jälle kõrvu kikitama ja midagi kuulatama. Mida? Pakane paukus majaseintes, koer otsis tule paistel kirpe, haigutas, lõksatas lõuad kokku - see oligi kõik, mida kuulda võis. (lk 7)
Tuiskas teravvalusat rahesegust lund, vahel sekka ka lumeräitsakaid ja vahel aeglaselt hõljuvaid helbeid. Kui Joakim poleks enne teadnud, milline on lumi, siis nüüd oleks see talle selgeks saanud. (lk 8)
Räägitakse ju, et kui soovida midagi väga-väga, kogu südamest, just siis, kui täht langeb, - siis see soov täitub. Joakim seisis õhtute ja ööde kaupa akna all ning ta igatsus oli nii suur, et see täitis laotuse nii kaugele, kui ta silm ulatas. Ning ühel ööl langes täht. Langes särinal, tuli järjest lähemale ega haihtunudki peeneks viiruks nagu enamik tähelendusid, vaid muutus üha suuremaks ja suuremaks ning nägi välja kui helendav võilillepall, kuldne mesilane südames. Mesilasel aga olid käed ja nägu ning sädemeid pilduvad juuksed ja ta oskas rääkida. Täht liugles läbi muhkliku aknaklaasi sisse ning Joakim kuulis, et see räägib. Joakim oli nii kaua valvanud ja oodanud, et ta ei pannud seda imeks ega kartnud, vaid uskus, et just seda ta oodanud oligi. (lk 8)
Seepeale tuiskas tähelend majas ringi ja pildus sädemeid nagu üks suur tulekera, nii et kass vupsas Joakimi sängi alla.

"Su kõige suurem soov on täidetud," sõnas tähelend. "Kuula mind nüüd. Sina, kes sa noorena tähtede järgi purjetasid, mäletad sa veel nende nimesid?"

Joakim sügas kukalt ja üritas meelde tuletada. "Koeratäht," ütles ta, "Põhjanael ja Suur Vanker, need on need kõige tähtsamad tähed, nende järgi purjetasid juba viikingid."

"On seal ka mõni laev?" küsis tähelend.

"Argo," tuli Joakimile meelde. "Seal on Argo-laev, aga mida sa õieti silmas pead, taevakäskjalg?"

"Ma pean silmas seda, et sa pead end munsterdama Argo-laevale, mille lastiks on unenäod," ütles tähelend ja lendas kohemaid läbi ukse minema ja kuna see ei olnud läbipaistev, siis põles ukse sisse lingi kõrvale auk. (lk 9)

Joakim järgnes talle, loomad kannul, läbi sügava lume, ning nad nägid, et miski suur ja tume varjutas tähed taevas ja et sellest suurest ja tumedast laskus alla sädelev köisredel.

"Tulge, tulge," kutsus tähelend ja lippas ees redelist üles.

Viimast korda vaatas Joakim tagasi oma vaikse maja poole. Siis tõstis ta koera õlgadele, palus kassi, et see roniks ise, papagoi oskas ju lennata. Ja nii hakkas ta köisredelist üles ronima. See läks aeglaselt, aeg-ajalt sundis valuhoog teda oiatama. Koer oli raske, pea käis ringi ja hirm tuli peale. Ta pani silmad kinni ja mõtles: oi-oi, et see taevaminek ka nii vaevaline peab olema. Kuid ta ronis ometi edasi ja mida kõrgemale ta jõudis, seda rohkem jõudu juurde tuli. Kui ta lõpuks pärale jõudis, üle reelingu Argo-laeva pardale ronis, ja oma uute laevakaaslaste kätt surus, siis liikus ta kergelt nagu noor mees. (lk 9-10)

Bonadea seisis hetke silla all lumes ning tundis suisa külmetavate varbaotsteni, kuidas ta lastekodu vihkas. Ta elas seal, sest kusagil mujal tal elada polnud, vanemateta laps nagu ta oli. Ka tema riietusest oli näha, et ta on lastekodust: tömbi ninaga pruunid nöörsaapad, lotendavad hallid sukad, sinakashall pahkluudeni ulatuv kleit, seljas kohmakas lühikeseks jäänud palitu, peas hall lambanahast müts ja käes hallid labakud.

Talle oli vastumeelt iga rõivatükk, mida ta seljas kandis, iseäranis aga lambanahast müts. See oli nii suur, jäik ja paindumatu, et püsis paigal isegi siis, kui ta selle sees oma pead pööras. Kui ta pea vasakule pööras, kadusid vasak põsk ja silm mütsi sisse, parem kõrv ronis välja ja külmetas. (lk 14)

Kunagi ei osanud õigesti ära arvata, mida preili vastuseks kuulda soovis, või mis üldse vastama pidi. Kui sa juba kord midagi olid valesti teinud, siis oli ka kõik see, mis sa rääkisid, vale. Kui aga preili oli juba hoogu sattunud, siis oli see õigupoolest paremgi, siis polnud tarvis kauem kuulata, sest oli juba ette teada, et ta ütleb: "Laisad ja sõnakuulmatud lapsed, ennasttäis ja tänamatud, endal teil pole ei peret ega päritolu, võiksite vähemalt Kodu eeskirju täita, sest need on teie endi huvides tehtud."

Nüüd oli preili hoogu sattunud, hääl tõusis ja langes ja tormas nagu kevadine vetevool, milles keerlevad palgid. Bonadea vaatas üle tema õla aknast välja. Lumesadu oli tihenenud. Ta oli tõrelemisega harjunud. Teda noomiti sagedamini kui ühtki teist lastekodu last, nii oli see olnud juba väikesest peale. (lk 15)

Aga sestpeale oli ta kalgimaks muutunud. Mitte et ta oleks tõeliselt halba teinud - ta ei varastanud köögist suhkrutükke või raha nagu mõned. Ta ei löönud kedagi jalaga ega hirmutanud väiksemaid. Köögis abiks olles ei lõhkunud ta ühtki tassi, ja mitmeski töös, nagu näiteks umbrohukitkumises, oli ta õige osav. Aga tal oli küljes see õnnetu viga, et niipea kui ta mahti sai, nii ta plehku pani; mis aga juhatajat kõige enam vihale ajas - Bonadea kõndis ringi, niisugune nägu peas, nagu ei näeks ta, mis tema ümber toimub, justkui mõlguksid tal meeles hoopis tähtsamad asjad kui need, mida juhatajapreili tal teha oli käskinud. Ning ajapikku kasvas preili ärritus sedavõrd, et ta riidles pea alati, kui Bonadea tema vaatevälja sattus. Ja kuigi Bonadea mõtles oma retke alustades: ma ei lähe kaugele ja ma ei jää kauaks, - ometi ununes tal see teel kohemaid. Ja kui see ka pähe vilksatas, siiski ei pööranud ta lastekodusse tagasi, sest taevas ja tee ja inimesed, kes vastu tulid, olid tähtsamad. (lk 17)
Ühekorra oli ta näiteks jõesillal saanud tuttavaks õpetatud mehe doktor Adam Giökiga, kes oli rääkinud Tulavalli tekkelugu. Kord oli kuningas oma karjaga väljas olnud ning Kitsemäe nõlvadele jõudes oli ta ees avanenud vaade jõesuudmele ja maaribale selle ümber. Ja see oli nii inimtühi ning kaunis, et kuningas vaatas võlutult, tõstis kasetohust pasuna huultele ja tuututas: Tuu! Ja sestsaadik kuulus maa mere rannal talle, ning kõik ta kitsed kepsutasid nõlvakult alla. Ning jõeäärse nõlva valis ta oma linnusemäeks, ning ümber selle kasvas hiljem Tulavalli linn. See oli juhtunud nii ammu, et kuningast oli säilinud üksnes nimi ja müüt. Räägitakse, et tema nimi oli Tulle. (lk 18)
Bonadea vahtis lumehelbeid, mis muudkui langesid, ning ütles äkitselt: "Ma tahaksin kleiti, millel on väikesed valged lilled."

Preili vakatas, kõik jäid vaikseks, nii vaikseks, et Bonadea kuulis kõrvus kohinat. Sukad kõditasid, külmast kohmetanud varbad valutasid. Ning nälg oli nii kõva, et juba ainuüksi toidulõhnadest hakkas pea ringi käima. Kõik jäid talle üksisilmi otsa vaatama.

"Või nii," lausus preili lõpuks jäisel häälel. "Et siis meie ruuduline sitsiriie sulle ei kõlba."

Bonadea raputas pead. "Ma ei mõelnud seda nii," ütles ta väga vaikselt. "Kuid vahelduseks oleks päris kena ka midagi muud kanda kui siniseruudulist, kasvõi punaseruudulist."

"Keegi pole sult küsinud, mida sina tahad," sõnas juhatajanna majesteetlikust kõrgusest üle Bonadea pea. "Sa saad riided, peavarju ja muud lastekodu hüved kingitusena. Kahju küll, aga tänulikkust sa üles näidata ei oska. Kui sa lastekodu reegleid omaks ei võta, siis pole sul siin ka midagi teha."

Taas jäi kõik vaikseks. Ühel väiksemal lapsel kukkus lusikas kolinal käest.

"Ma arvasin," ütles Bonadea, "et ma olen sunnitud siin elama..."

"Mitte mingil juhul," ütles preili üha üle tema pea rääkides. "Selles Kodus elamine on eelis, mitte sundus. Kui sa aga tahad siin edasi elada, pead oma käitumist parandama."

"Ma ei taha," sõnas Bonadea kähku. Öine unenägu tuli uuesti nii elavana meelde, et ta naeratas ning tundis, nagu kõiguks põrand ta jalge all otsekui pesusild. (lk 19)

Pagaritöökoda oli suur ja hämar ruum, mille ukseavadest paistsid tagapool teised, veelgi pimedamad ruumid. Seal seisid pikad lauad ja pingid, seal olid leivaastjad ja leivalabidad, seintel rippusid mitmesuguse kujuga küpsetusplaadid ja vaskplekist vormid. Ja ahjumüüri ääres, süte kohale kummardunult, istus kõige vanem pagar Siili Anna, küürus ja liikumatult.

Bonadea oli kuulnud räägitavat Siili Annast ja tema piparkookidest. Siili Annal oli oma piparkoogiretsept, mille ta oli emalt pärinud. Tema piparkooke müüdi pagariäris, aga küpsetas ta neid õhtuti üksinda ja keegi ei tohtinud abiks tulla. Siis küttis ta iga kord puudega seda vanaaegset ahju, seejärel pühkis söed kokku ahju ette tuhkhauda ning alles siis lükkas piparkoogiplaadid ahju. Suuremat sorti küpsetiste, nagu näiteks leibade puhul plaati ei kasutatudki, need lükati otse leivalabidatelt ahju. Söed heitsid roosakat kuma krobelisele ahjumüürile ning põrandale. Siili Anna vari kattis poole ruumist. (lk 23)

Siili Anna nägu oli liikumatu ja raskepärane, siis turtsatas ta naerda, see kõlas nagu kerge köhatus, ja ütles:

"No peatähtis on ju, et ing sees, nigu vanarahvas räägib. See on nüüd sedasi, ku mehed on kolm aastat sõidus maa ja taeva vahel ja sõnagi endist teada ei anna, siis jääd mõtlema, mis kõik ei või juhtuda, ku laev on uus ja merekarid vanad - ja siis on kurb ja raske istuda ja muretseda. Aga ega's ma üksi muretse, leidub teisigi, kel sama mure ingel, ei tasu kohe käia ega kuulutada, sest mis abi sestki."

"Ega ole jah," lausus Bonadea. "Mis mehed nad siis on?"

"Minu vanamees ja meie kaks poega," ütles Siili Anna. "Vaalajahil. Noorimast lootsi' ikke pagarit, aga see'p taht."

"Kas sa ei võiks nendega kaasa minna?" küsis Bonadea.

"Ku mina kaasa läheks, kesse siis kodu korras ja soojas oiaks nende tulekuks? Kae, ku nemad seal tormi ja laintega jäämägede vahel maadlevad, kämblad soolveest parkind, ja on nii külm ja pime ja igalt poolt lööb ninna vaalavere ja traani ais ja näpud ei paindu enam sukkigi paikama ja õlikuub kaela õõrub — siis mõtlevad nad minu ja urtsiku pääle siin mäe otsas. Neile tuleb saun meelde ja kõik need uied riided, mis ma õmmeld olen ja nende tulekuks pehmeks pest, ja magus piparkoogilõhn. Eijah, see on nigu on, mis määratud, tuleb vastu võtta. Kae," ütles Siili Anna vaiksemal häälel, "- mu pojad on alati oid kanged möllumehed. On ju parem, ku nad nüüd tormi ja merega kaklevad, ku et omavahel."

"Jah," vastas Bonadea piparkooke täis suuga; "Joakim rääkis alati, et vesi on kõikse tugevam."

Siili Anna noogutas. "Kae, parem juba rinda pista mõne nisuksega, mida ei saa võita, sest siis on sul tegemist eluks ajaks, ku et võidaks mõne teise ja siis jääks seda mäletsema nagu lehm rohtu." (lk 25-26)

Nõnda asutas Bonadea end pagari pööningule elama. See oli hubane pööning, siia polnud kellelgi asja ning Bonadea võis siin täielikus rahus elada. Siin oli sedavõrd madal, et ta sai püsti seista üksnes katuseharja all. Katuseviilus oli tähekujuline aken ja otse räästa all külgseintes olid tillukesed pikergused aknad. Korstnajala ääres oli alati soe ja hea olla, pööningul leiduvad kastid ladus ta ülestikku seinteks enda ümber, vanadest jahukottidest aga tegi aseme. (lk 29)
Bonadea ajas nüüd kõiksuguste poodide asju. Lippas kottide ja pakkidega linna peal ringi. Ja ühel hommikul jooksis ta sülle lastekodu juhatajannale.

Juhatajapreili seisis ühel tänavanurgal ning ajas juttu paari linnaprouaga, ta silmad mõõtsid külmalt Bonadead, teist nägu tegemata jätkas ta oma jutuajamist. Ja Bonadea, kes oli algul tardunud otsekui kuristiku pervel, sättis korvis oma siirupileibu, ajas nina püsti ja astus edasi. Kui ta juhatajapreiliga kohakuti jõudis, tegi ta kniksu.

Keegi prouadest ütles midagi ja kuna just sel hetkel üks kaarik mööda veeres, pidi Bonadea peatuma, ning ta kuulis, kuidas preili vastas: "Jaa, minu arvates on kasulik, kui pisut tragimad lapsed hakkavad ise enda eest hoolitsema. Elu ei ole ainult mäng ja mida varem nad selle selgeks saavad, seda parem. Bonadea proovib nüüd omal käel hakkama saada - see on meil niisugune eksperiment."

Bonadea tundis endas äkitselt vimma kohuvat: juhatajapreili pidas teda endiselt lastekodulapseks. Kuid ta ei lausunud midagi. Ta tõttas sealt minema nii kähku kui sai. Pisut hiljem asendus vimm teise, hoopis tasasema ja meeldivama tundega ning ta mõtles endamisi: preili jutt ei loe midagi. Mina olen igatahes mina ja läksin oma teed, sest ma tahtsin minna. (lk 30-31)

Ja siis räägiti veel, et ta oskavat nõiduda. Bonadea ei osanud asjast õieti midagi arvata. Mõnikord arvas ta, et see kõik on tühipaljas jutt, mõnikord aga, iseäranis siis, kui ta Fiiale silma juhtus vaatama, uskus ta, et kõik on õige. Köstrimäe Väikese-Fiia silmad nahkpruunis näos olid kui selged, säravad pisarad, kui vahupritsmeist veepiisad - ja mitte nende seitsme tavalise mere vahupritsmeist, vaid tuhandete merede tagant pärit. Igatahes vastas tõele küll, et inimesed, kellel oli mõni haigus või tõbi kallal, kes olid jala välja väänanud või saanud roosi või keda muidu valu vaevas, kutsusid pigem Fiia kui doktor Skrollbergi. Ja Fiia silitas haiget kohta kätega - väikeste väledate pruunide kätega, mis nägid kuivetanud ja sitked välja, kuid oskasid paitada sulgpehmelt - samal ajal, kui ta üksiti haigele otsa vaatas. Ning kui ta oli haiguse kohta teada saanud kõik, mis tarvis, hakkas ta masseerima ja hõõruma ning siis pandi küll imeks, missugune hobuse jõud ta kätes oli. (lk 32-33)
Siis, kui ta juba ise oli Fiiaga suureks sõbraks saanud, küsis ta kord, kuidas selle nõidumisega siis ikka asjalood on. Köstrimäe Väike-Fiia vidutas oma säravaid silmi ning sõnas: "Humhum, pisitirts, tahad kohe õige palju teada. Tea siis, et nõidust on mitut sorti." Ta ütles "pisitirts", nagu Joakimgi. Bonadea rääkis, mida ta oli hõõguvate süte kumas Siili Anna juures näinud, ning küsis, kas see oli nõidus. "Ei," vastas Köstrimäe Väike-Fiia, "nõidus see küll polnud. Nägija annet sul on, pisitirts, kuid mitte nõia annet. Nägija on see, kes usub, mida näeb, mitte lihtsalt ei näe seda, mida usub. Minu tegemisi saab vaevalt nõidumiseks nimetada, mina suudan vaid pisut aidata siis, kui ihu nõrk on. Õige nõidumine on tõsine asi. Ma tean siin linnas ühte - hum-hum..." Ta jättis jutu katki ega tahtnud rohkem rääkida. Patsutas Bonadead kergelt põsele, nagu oleks udusulega silitanud. (lk 33)
Bonadea oli abiks ka sadama trahterites, kuhu küll väikestel tüdrukutel tavaliselt asja polnud. Seal ei pakutud üksnes kadakamarjaõlut ja härraste õlut, vaid ka niisugust kummalist vett, mis peas lainetama lõi. Aga Воnadea hoidus niisuguste teele sattumast, kes sellist vett olid joonud. (lk 33-34)
Bonadeale meeldis meremehi kuulata. Nad rääkisid "javool" ja "oolrait". Ja kui nad hoogu sattusid, siis rääkisid nad vesipüksidest ja Heast Veinimaast*, Lendavast Hollandlasest ja Don Rhododendronist. Nad teadsid kõiki maailma laule ja naljalugusid ning kui tüdruk oli ilus, ütlesid nad, et ta silmad on kui Hispaania kauneim järv. (lk 34)
- *Veinimaa ehk Vinland on vanaskandinaavia nimetus Põhja-Ameerika kohta.
Ta kuulas prouade arutlusi potitaimedest; nii kuulis ta lilledest nimega mustamereroos ja madrusepaat ning need nimed põimusid unenägudes teadmiseks, et kunagi võiks Musta Mere Madrus purjetada Tulavalli. Ning kui sillavaht - see, kes pidi saabuvatel laevadel silma peal hoidma, hüüaks tulijale: "Mida te soovite, keda te otsite siit?", vastaks Musta Mere Madrus kindlal häälel: "Ma otsin Bonadead!" Ning seal ta seisaks oma ruudulises kleidis... Unenägu jätkus iga kord isesugusena. Neid unenägusid oleks jätkunud tervelt tuhandeks aastaks. (lk 35)