Ma armastan mulla sõnatut elu, olen mulla laps, tahaksin meelsasti olla tuules õõtsuv rohukõrs, aga veel meelsamini tahaksin ma olla puu. Iseäranis vanaks jäädes oleks nii tore olla puu. Kingul meie maja taga on igivana pajupuu ja ma olen seda õige tähelepanelikult vaadelnud, jah, ma seisan tihti pikka aega seda vaadates. Paju ilme on auväärne, ma armastan niisuguseid suurvaime, kes seisavad elu muutustest kõrgemal, aga ajavad ometi rohelisi võrseid.
Hagar Olsson, "Siidimaal. Kojutulek", tlk Arnold Ravel, LR 22/1987, lk 17