Hagar Olsson

Alli Hagar Olsson (16. september 1893 – 21. veebruar 1978) oli soomerootsi kirjanik, kriitik ja tõlkija.

Hagar Olsson 1920. aastatel.

"Siidimaal"

Hagar Olsson, "Siidimaal. Kojutulek", tlk Arnold Ravel, LR 22/1987.

• Те võib-olla ei usu, et see on tõsi, aga fakt on see, et elu kulg võib inimese eluajal lakata. /---/ See ei sünni äkki, nagu nõiaväel. Seda valmistatakse aastast aastasse jätkuva varjatud murenemisprotsessi läbi kaua ja hoolikalt ette, sa ei tea ainult, kuidas. Su ümber jääb järjest kõledamaks, järjest lagedamaks, inimesed libisevad eest ja kaovad, sa teed meeleheitlikke katseid neile järele jõuda, aga ei suuda. Sa püüad sellest ja teisest kinni haarata, et midagi pihku saada ja kuskilgi tuge tunda, aga kõik libiseb eest nagu õhk. Miski ei taha sind omaks tunnistada ega sulle pidet pakkuda, su ümber tekib tühi ruum ja sa tunned, kuidas su nägu ja kogu olemus tarduvad. Ühel ilusat päeval seisad sa ihuüksinda keset tühja lava kunagi ammu mängitud draama — su oma elu — tontlike kulisside vahel. Ei tasu ahastuses käsi murda, ei ole kedagi, kes seda näeks, kedagi, kes su meeleheidet mõistaks, midagi, millega see meeleheide seostuks. Sa ei saa kõnelda, sest keda sa kõnetaksid, sa ei julge isegi nutta, sest see kajab süngetelt kulissidelt nii võikalt vastu. Sa ei saa selles kohutavas soikumuses, kus kõik on möödas ja miski ei liigu, kus ükski uks ei avane, ükski aken ei paotu, ükski käsi vastu ei sirutu ja keegi su nime ei lausu, ei kätt ega jalga liigutada. (lk 7, algus)
• Räägitakse tegelikkusest põgenemisest, võib-olla on midagi säärast olemas, mina seda ei tunne. Aga põgenemist tegelikkusesse tunnen ma kui oma päevade ja ööde salajast teostamatut plaani. (lk 8)
• Kõrvalolevas saalis seisis kuusk, oodates suurt hetke, millal süüdatakse küünlad ja avanevad saladused lapsemeeltele, mis haaravad kõike, kogu seda siravat lummust, võimatut lootust, praksuvate pihkaste okaste viirukilõhna ja pühalikku lumehelkjat hämarust õues, aimatavat akende tärgeldatud pitskardinate taga, sellal kui isa lööb lahti jutlustekogu, köhatab iseloomulikul viisil ja hakkab lugema igavesest Jumalast, kellest sai inimesepoeg, ja inglitest, kes laulsid: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel.» (lk 10)
• Asi on nimelt nii, et kui sa elu tühja regiooni oled jõudnud, ei ole nii lihtne, nagu võiks arvata, linna peale minna ja mõnda ammutuntud tänavat või teed otsida, mis su enda teada kuskile viib. Sa kannad tühjust kaasas, kuhu sa ka ei lähe, ja tühjuse olemusse kuulub, et see ainult kujutab endast, aga ei ole. (lk 11)
• Ma tajusin maakera tiirlemisest tingitud kerget õõtsumist, ja oli, nagu ühendanuks see kerge õõtsumine mind millegagi, millel ei ole nime, emaliku elemendiga, mis kõike täidab ja kõigele elu annab, mis sünnitab ja toidab, ilma et valdusse võtaks või alla heidaks. (lk 16)
• Ma armastan mulla sõnatut elu, olen mulla laps, tahaksin meelsasti olla tuules õõtsuv rohukõrs, aga veel meelsamini tahaksin ma olla puu. Iseäranis vanaks jäädes oleks nii tore olla puu. Kingul meie maja taga on igivana pajupuu ja ma olen seda õige tähelepanelikult vaadelnud, jah, ma seisan tihti pikka aega seda vaadates. Paju ilme on auväärne, ma armastan niisuguseid suurvaime, kes seisavad elu muutustest kõrgemal, aga ajavad ometi rohelisi võrseid. (lk 17)
• ... me lihtsad inimesed elame üksluist elu, me oleme üksluisuse merre maetud ja meil on vaid haruharva võimalust värvika sündmuse võngetes endale hingejõudu sisendada. Isegi õnnemajas elades vajame me tuulekeerist, mis meid haarab ja üles kõrgele või alla sügavikku paiskab. (lk 19)

"Kojutulek"

Hagar Olsson, "Siidimaal. Kojutulek", tlk Arnold Ravel, LR 22/1987.

• Imelik on mõelda, et otse meie hulgas on rahvaid, kes ei ela üldse ajas, sest see, mis neile kord püha oli, on hävitatud ega saa iial neist vanadest kivikujudest üles tõusta, kuhu ta on peitunud. (lk 37)
• Siin toas on kohutavalt vaikne. Kuidas saab ühes toas nii vaikne olla? Just selle jubeda vaikuse tõttu ma ei saagi magada. Nutaksin muidugi meelsasti, aga nutmisega on see häda, et sul peab olema keegi, kelle juures nutta. (lk 40)
• Ma olen saanud hea kasvatuse, mul puuduvad teadmised. Ma oskan muidugi prantsuse keelt, mängin ja laulan üsna hästi ning tean peast ilmatu hulga luuletusi, nii prantsuse kui inglise keeles, aga mis ma sellega peale hakkan? (lk 42)
• Just see ongi nii piinlik, just seda peadki katsuma varjata , et sul ei ole tausta, et sa eksled elus lihtsalt orna käe peal ringi ja otsid mõnda nimesildiga konksu, kuhu oma riideid riputada. Paljude meelest tundub see võib-olla lõbus ja vaba, aga see on nii ebareaalne, sul on kõhukoopas õõnes tunne. Ja siis on veel see, et sa vaatad oma nime ja küsid: kas see olen tõesti mina? Nime puhul ootad ju. et see on nagu taim ilmatu hulga narmasjuurtega, mis ulatuvad sügavale mulda, kus on niiskust ja soojust ja elukeskkonna toitvaid mahlu, ja nii võib see päikesevalguses varre ja lehti moodustada ning lilleks saada, millel oma lõhn ja värv, nimelilleks, mis elab ja on reaalsus. (lk 42)
• Oo, kuidas ma armastan seda elavat muundumist, mis maa peal on, lillede ja tuulte ja pilvede muundumist, ja mure ja surma ja kõdunenud liblikate muundumist, ja kuna ma seda elavat muundumist maa peal üle kõige armastan, siis tean ma seda paremini, mis on põrgu, kus sa oled igaveseks paigale naelutatud ega saa iial asendil muuta. Vaatasin sellesse teadmisse nagu seisvasse vette, limasesse sohu, mis mu sisimas laius ja mind lämmatas. Ja ma mõtlesin oma silmadele, mis on alati nii säravad ja valgusküllased olnud. Need hägustuvad ja kasvavad kinni ja muutuvad soosilmadeks. On inimesi, kellel on soosilmad, ja ma tean, mis nendega on juhtunud. (lk 45)
• Enda rahustamiseks hakkasin sellest kõigest kirjutama, mis täna juhtus, see on otsekui ainuke kindel punkt, mis mul on. Niimoodi kirjutades tekib tunne, et on keegi, kes kuulab su jutustust, et kõik kokku ei jäta justkui päris külmaks, ja see tundub nii mõ­nus, ehkki tead ju, et kujutad seda ainult ette, muud midagi. See on vahest ka omamoodi pagu, sest kirjutades ehitad enda ümber valli, sõnadest valli, mis kaitseb sind ääretu mere vastu. Sõnades peitub igatahes teatav turvalisus, nad on kaljud , millele sa loetud, sa ei ole Jumala ja inimeste maailmast nagu täielikult ära lõigatud, senikaua kui sul on sõnad. See, mis teispool sõnu asub, on ainult karje. Ja sinna sa ei taha, mitte mingil juhul. Katsud ennast kaitsta, nii hästi kui saad, kas või ainult siilugi endast peos hoida. (lk 46)
• Loomad teavad tõepoolest rohkem, kui arvatakse, mõtlesin ma. Ja neis on ääretut andestavat leebust, mida meie, inimesed, ei mõista, sest me oleme õelad, just meis on õelus juurdunud, isegi kõige kenamad inimesed on õelad, kui asi tõsiseks läheb. (lk 47)