Kui paljudele vekslitele ma täna alla kirjutan? Missugune ma õhtuks olen — rahulik või pingul nagu üleskeeratud pillikeel? Kas sõltub see tuule suunast, sellest, kuidas ahi tõmbab, kas puder põhja kõrbeb, keda ma poeteel esimesena vastu tulemas näen? Ma ei näe kedagi, ma ei lähe kuhugi, olen iseendas kinni. Raputan endale varahommikul tuhka pähe ega taha, et keegi seda pealt näeks. Olen endale peainkvisiitor ja pihiisa korraga, neid ameteid ei usalda ma teiste kätte. (lk 1516)
Rein Saluri, "Lõimetishoole", Looming 11/1980, lk 1491-1516
