Nii et see küsimus, kas jälgimisühiskond, kus inimese iga samm, iga tegu, iga ost, iga toiduamps, see, kui kaua ta magab, kuidas ta trenni teeb, kellega koos ta autoga sõidab või kas tal üldse auto on; ja ka ettevõtjate puhul, et iga tema ärisaladus ja mõte, kuidas oma äri edendada, et kõik see peaks olema justkui peo peal. Et tulebki selle peale kogu aeg mõelda, mida see inimpsüühikale tähendab, mida see ühiskonnale tähendab, mida see loovusele tähendab.
Jälgimisühiskonna teema on tõesti õiguskantsleri kantseleis igapäevaselt töös. Ja kokkuvõtlikult saab öelda, et see ühiskond, kus inimesel ei ole enam privaatsust, kus ettevõtjatel ei ole enam õigust mõelda, kuidas oma äri paremini edendada seaduse piirides, see on ohtlik ja meie ülesanne on seda kogu aeg selgitada.
Mulle tuleb meelde, et kui kehtestati vähemalt 1000-euroste tehingute deklareerimise kohustus, siis ka selle üle oli väga suur vaidlus. Mina töötasin tollal riigiõiguse professori ja presidendi õigusnõunikuna. Ja vabariigi president esialgse plaani ka vetostas. Just sellepärast, et ettevõtjad pelgasid, et tekib ärisaladuse andmebaas, millele on konkurentidel juurdepääs. Nii et nemad teps mitte öösel rahulikult magada ei saa.
Ja mis veelgi hullem – Hiina näitel – meil oli kunagi üks väga huvitav arutelu õiguskantsleri ametkonnas just nimelt totalitaarsetest režiimidest – kui kahjulik on niisugune jälgimisühiskond ja vabaduse puudumine ka selles mõttes, et innovatsiooni ja leiutamist see ei soosi. Tõsi, need riigid tavaliselt on väga aplad teiste ärisaladusi ja leiutisi varastama ja kopeerima tasuta. Aga millegipärast, kui inimesed on nii raamidesse surutud, nad peavad kogu aeg mõtlema, mida teised must arvavad, mida riik minust arvab, kas ma ikka mõtlen õigesti, kas ma ütlen õigesti, kas ma söön õigeid toitusid, kas ma ikka sõidan alati täpselt selle kiirusega, mis on ette nähtud ja nii edasi. Et see hakkab pärssima loovust ja lõpp on see, et selles ühiskonnas ei leiutata enam õieti midagi.
