Oli vaja arutada üldisi küsimusi, nendest kõige tähtsamaks oli õppekeele küsimus. Tartus oli aasta tagasi asutatud emakeelne gümnaasium, mille juhatajaks oli Peeter Põld. Küsimust arutasime kaua ja põhjalikult, võtsime endale veel mõni päev järelemõtlemiseks, et siis uuesti kokku tulles teha otsus. See oli üksmeelne, õppekeeleks tuleb võtta vene keel, kuid kavasse võtta ka emakeele tunnid. Põhjused olid järgmised: 1. Tallinn ei ole Tartu. Viimase ümbruses asuvad jõukad talud, nende lapsed võivad haridust saada emakeeles, sest peale kooli lõpetamist ei ole nad sunnitud kohe tööle hakkama, asutistes aga nõutakse vene keele oskust. Tallinna ümbruse elanikkond on enamikus kehv, nende püüd on lühima aja ja vähima rahakuluga lastele anda võimalust leivateenistuseks. 2. Kui õppekeeleks on eesti keel, siis läheb üks kuni kaks aastat lisaks, et kõike uuesti ümber õppida vene keeles, sest eksamid tuleb ju teha riigikeeles, see nõuab jälle enam kulu. 3. Kui kool on emakeelne, oleks lõpetajad sunnitud tegema lõpueksamid mõnes avalikus koolis, võõras ümbruses võõraste eksamineerijatega. Kui õppekeeleks on riigikeel, oleks aga lootusi, et oma kooli õpetajail oleks õigus eksamineerida õpilasi "deputaadi" juuresolekul, mis oleks eksamineeritavaile vähem segav. 4. Tartus saab hõlpsasti õpetajaid, kes oskavad hästi emakeelt, juba üliõpilaste seast, kelledel avaneb seega ka teenistusvõimalus. Tallinnas ei leidu õpetajaid, kes oleksid võimelised õpetama aineid emakeeles, kuna pealegi puuduvad emakeelsed õpperaamatud ja õppeabinõud. (lk 168-169)
