Andre Norton

Andre Norton (kodanikunimi Alice Mary Norton, 17. veebruar 1912, Cleveland, Ohio, USA – 17. märts 2005, Murfreesboro, Tennessee, USA) oli USA ulmekirjanik, kes kirjutas ka ajalookirjandust ja tavaproosat, kuid on enim tuntud siiski mitmete ulmeauhindade võitjana ning tänapäevase rollimängukultuuri ulatusliku mõjutajana.

"Ajakaupmehed"

Tsitaadid väljaandest: Andre Norton, "The Time Traders", Ace Books, 1980 (ISBN 0-441-81253-8). Esmatrükk 1958.

• Inimene ei saa mitte kunagi - veidra mõtteselgusega tuli ta taas teadvusele - seista omaenese surmaga ausalt silmitsi. Alati, kuni oma viimase eluhetkeni, jääb ta uskuma, et miski sekkub ja päästab ta.
• It is always impossible—he was conscious again with that strange clarity of mind—for a man to face his own death honestly. A man always continues to believe to the last moment of his life that something will intervene to save him. (lk 198)

"Laulusepp"

Tsitaadid väljaandest: Andre Norton ja A.C. Crispin, "Songsmith", 1992.

• Kuid on aegu, mil muusika ja lugu on kõike vaeva väärt. Siis voogab viis nagu lainetus uhke hobuse lakas ning sõnad hüppavad kutsumatagi laulja huultele. (sissejuhatus)

• [Avris:] Vaid rumal sõdur loobub lahingu eel oma väikseimastki relvast.
• It is a foolish soldier who throws away even his smallest blade on the eve of the battle. (1. ptk)

• [Obreth:] Pea meeles, tüdruk, viletsa hobuse toidule kulub sama palju raha kui hea hobuse omale, nii et osta nii hea, kui sa saad.
• Remember, girl, it takes just as many coins to feed a bad horse as it does a good one—so buy the best you can.

"Torm Warlocki kohal"

Tsitaadid väljaandest: Andre Norton, "Storm Over Warlock", Ace Books, 1983, 6. trükk (ISBN 0-441-78746-0). Esmatrükk 1960. Avalikus omandis täistekst on saadaval Project Gutenbergis.

• Kuid pimedust ei saa eemal hoida pelgalt inimliku tahtejõuga.
  • 7. ptk, "Soovimatu teejuht" (lk 67)

• Unenäod, need warlocklased ajasid oma asju unedes ja unede kaudu. Ja unenägude vastand on faktid! Tema nimi, tema päritolu, tema sugu - need olid faktid. Ja planeet Warlock ise oli fakt. Maapind tema saabaste all oli fakt. Vesi, mis saare ümber voogas, oli fakt. Õhk, mida ta hingas, oli fakt. Liha, veri, luud - need kõik olid faktid. Temast endast oli saanud vaevlev identiteet, vangistatuna mässavasse kehasse. Kuid see keha oli päris.
  • 11. ptk, "Nõid" (lk 118)

• [Shann:] Nad on ilmselgelt naised ja nad suudavad teha võimatut. Mina ütleks, et järelikult on nad nõiad.
  • 13. ptk, "See, kes näeb und..." (lk 141)

• "...nende hõimusüsteem on rangelt matriarhaalne ja järgib malli, mida kunagi tunti isegi Terral: viljakas maaema ja tema preestrinna, kellest said nõiad, kui jumalad haarasid võimu jumalannade üle. Isaseid on vähe ja neil pole võimu [---]. Õigupoolest," naeris Thorvalt kibedalt," jääb mulje, et meie vasted siinses tsivilisatsioonis on parimal juhul enam-vähem lemmikloomade rollis ja halvimal juhul möödapääsmatu pahe. See töötab algusest peale meie kahjuks."

[Shann:] "Sa arvad, et nad ei võta meid tõsiselt lihtsalt sellepärast, et me oleme isased?"

"See võib niimoodi mõjuda küll."

• 15. ptk, "Lohetapja" (lk 164)

• Sa ei saa mängida kaabakat kogu galaktikas, kogumata alateadvusse kenakest rivi isiklikke hirme ja meeldejäävaid vaenlasi.
  • 18. ptk, "Tormi lõpp" (lk 198)

"Lohemaagia"

Tsitaadid väljaandest: Andre Norton, "Dragon Magic", Ace Books, 1972.

• Varandus! See sõna, mis oli alati olnud nii erutav, tähendas nüüd midagi muud. Fafnir oli varanduse endale haaranud ja oma ahnuse tõttu muutunud inimesest koletiseks. Mimir, kes oli olnud Sigurdi isand ja hea sõber - kui varandus tema ette laotus, muutus temagi koletiseks, ehkki teisel viisil. Siis tegigi Sigurd oma valiku - loobuda kurjusest - ning nii oli ta lahkunud kangelasena.
  • 3. ptk, "Sirrush-Lau" (lk 64)

• Kerjustel oli ütlus: rott ei saa kassi vastutama panna. Kuid oli ka tõsi, et ehkki kuu liigub aeglaselt jõuab see siiski üle linna.
  • 3. ptk, "Sirrush-Lau" (lk 78)

• Ta ka kuulas, sest inimene õpib silmade ja kõrvadega. Faktide ämblikuvõrk võib siduda kinni teotahtelise lõvi; teadmatus on halb, kuid mitte teada püüdagi on veel halvem.
  • 3. ptk, "Sirrush-Lau" (lk 84)

• Hästi kaitstud linnas on mitte tugevad müürid, vaid tugevad mehed.
  • 5. ptk "Shui Mien Lung — tukkuv lohe" (lk 158)

• Jaspist ja inimest kujundavad ühtviisi karmid tööriistad; pane tähele õnne äkilist muutust.
  • 5. ptk "Shui Mien Lung — tukkuv lohe" (lk 158)

• Kas muda hoolib, millisele mantlile see pritsib?
  • 5. ptk "Shui Mien Lung — tukkuv lohe" (lk 160)

• Jalajagu jaspist on väärtusetu, tollijagu aega on väärtuslik.
  • 5. ptk "Shui Mien Lung — tukkuv lohe" (lk 163)

• Harikatuselt saab veerev melon kukkuda kahtviisi, ehkki mõlemad teed lõpevad õnnetusega.
  • 5. ptk "Shui Mien Lung — tukkuv lohe" (lk 164)

• Iga inimene järgib saatuse rada, kuid ükski rada ei ole teise sarnane. Näib, et minu oma viib nüüd kohta, kus valitsevad pahasoovlikkus, raiskuläinud tarkus ja rumalus.
  • 5. ptk "Shui Mien Lung — tukkuv lohe" (lk 168)

"Siin elavad koletised"

Tsitaadid väljaandest: Andre Norton, "Here Abide Monsters", Daw, 1973.

• [Ham:] On päris palju asju, mida me ei tea, ja enamik inimesi ei tahagi õppida tundma enamat kui seda, mis on otse nende silme ees. Sa näitad näpuga asjadele, mis ei sobi kõige sellega, mida nad alati omaks on pidanud, ja nad ütlevad, et see kõik on sinu fantaasia ja miski sellest ei ole päris.
  • 1. ptk (lk 10)

• Proua Clapp oli veidi eemal, Jeremiah' trofee ühele põlvele laotatud, silitas kassi pead ja jutustas talle, kui julge ja tark poiss ta on. Jeremiah võttis selle kiituse vastu leplikult, kassile omase teadmisega enese väärtusest.
  • 9. ptk (lk 102)

• Elu alatises õnnetuseootuses ei ole mingi elu.
  • 17. ptk (lk 186)

"Võlurimaailmad"

Tsitaadid ulmenovellide kogumikust "Wizards' Worlds", Tor, 1990 (ISBN 0-812-54750-0).

• [Inghela:] Kurjus külvab end, kui tahe seda kastab ja hooldab.
• [Trystan:] "Võib-olla" on mõnikord kõik, mida tahta saab.
  • Andre Norton, "Vahetislaps" ("Changeling")

• [Fame:] Mis on nimi? Selle võib anda asjale, kohale, naisele, mehele. Vana tarkuse tundjad väidavad, et nimes on vägi - et seda saab kasutada selle kandja heaks või tema vastu. Aga kes seda kindlalt teab?
  • Andre Norton, "Libaraev" ("Were-Wrath")

• Kui meest toidab usk, et riik on kõik ja üksikisik eimiski, on on kummaline, kui teda valdab hullumeelse jõuga igatsus poja järele.
• Kuid minu maale ei tulnud vabastust. Kus olid uhkelt marssinud natsid, seal tammus nüüd Põhjakaru ja tallas punaseks tolmuks kõik, kes talle vastu astusid. Mõned põgenesid ja mõned jäid võitlema, uskudes oma süütuses, et vabad rahvad tõusevad nende kaitseks.
• Kes võiks Dagmari-sugust naist sõnades kirjeldada? Ta polnud ilus; ei harva surub mehed põlvili suur ilu. Vaata ajalooliste võlujate portreesid või loe, mida on kirjutatud kleopatrast, Theodorast ja teistest. Neis on midagi muud kui ilu, neis saatuslikes: leek nende sees, mis hellitab vastust kõigile meestele, kes neid vaatavad. Kuid nende endi südamed jäävad külmaks.

Dagmar kõndis graatsiaga, mis rebis su lõhki, ja kui ta vaatas sind silmanurgast... Ent kes võiks seesugust naist kirjeldada? Ma võin öelda, et tal olid heledad hõbedased juuksed, mis ulatusid põlvedeni, härmavalge nahaga nägu, kuid ma ei saa teile näidata Dagmar Llovi, nagu ta päriselt oli.

• See oli veider ja metsik aeg, mil meeleheitel mehed pöördusid vanast usust veel vanemate poole, armastuse ja rahu jumala juurest raevu ja kättemaksu jumala poole. Vanu teadmisi, mida anti edasi suust suhu ja emalt tütrele, mäletasid sellised nagu toatüdruk ja teraselt hindas neid krahvinna Ana teravam ja treenitum mõistus. Ma ei ütle, et nad palvetasid Odini ja Freya poole (või nende poole, kes on nonde Põhjala vaimude taga) või süütasid volbritulesid. Ent miski liigutas end, just nagu pööranuks ja sirutanuks end miski, mis magas kaua oma oletatavas hauas.
• [K]una tal oli oma hind, oli ta veendunud, et hind on ka kõigil teistel.
• [V]anad jumalad ei kipu olema leebed, kui neid kutsutakse õigust mõõtma.
  • Andre Norton, "Juuksekarva võrra" ("By a Hair")

"Merlini peegel"

Tsitaadid väljaandest: Andre Norton, "Merlin's Mirror", Daw, 1975.

• Majakas kutsus endiselt, sügavalt koopa tugevate rohmakate seinte varjust. Selle sõnum oli nüüd vaiksem. Iga planeediaasta vaevas üha rohkem selle mehhanismi, ehkki selle loojad olid püüdnud teha ta igikestvaks. Nad uskusid, et nägid ette kõiki võimalusi. Ja nad nägidki - kõike peake nende endi valitsusvõimu nõrkuse ja selle maailma loomuse, millest majakas oma kutseid saatis. Aeg oli neeldunud, oli möödunud, ja ikkaggi püsis majaks oma ülesande juures, samas kui väljaspool koobast olid rahvad kerkinud ja kadunud, inimesed ise muutunud ikka ja jälle. Kõik, mida majaka loojad olid tundnud, oli nende aastate jooksul kaotsi läinud, hävitatud looduse enda toimel. Mered pühkisid üle maa, seejärel taganesid, nende lainete jõud pühkis minema terved linnad ja riigid. Mäed kerkisid, nii et kunagiste uhkete sadamate purustatud riismed tõusid mäetippude hõredasse õhku. Kõrbed roomasid üle haljaste väljade. Kuu langes taevast ja selle koha võttis teine.

Majakas kutsus ja kutsus endistviisi, manades esile neid, kes olid haihtunud ja jätnud järele vaid legendid, veidrad, ajast moonutatud lood. Impeerium oli varisenud omaenese kohmaka raskuse ja aastate koorma all. Barbarid märatsesid, rüüstates selle luustikku nagu raisakotkad. Tuli ja mõõk, surm ja orjuse elav surm marssisid üle maa. Kuid majakas kutsus endiselt. (1. ptk, romaani algus)