Annika Lõhmus

Annika Lõhmus (sündinud 26. jaanuaril 1978 Pärnus) on eesti laulja ja kirjanik.

Annika Lõhmus 2020. aastal


"Pooltoonid"Redigeeri

Annika Lõhmus, "Pooltoonid". Varrak, 2020.


  • Kui see kõik õige oli, mida Andri rääkis, siis käis Concentuses üks korralik porduelu. Ja mina veel mõtlesin, et olen sattunud elitaarsete kultuuriinimeste seltskonda.
"Kuule, ega see nüüd nii hull ka pole," lohutas Andri, küll varsti hakkavad ka sinu kohta igasugused jutud levima."
Milline lohutus!
"Enne peaks ikka nendeks juttudeks ju põhjust andma," oletasin ettevaatlikult.
Andri hakkas laginal naerma. (lk 58)
  • Jälgisin hämmeldunult seda väikest kasvu kiitsakat sakslast, kelle heledad tedretähnilised käsivarred nägid välja nagu seeneniidid. Dirigendikeppi ta ei kasutanud. Aga oleks võinud, nagu ma seitsmenda takti teiseks pooleks veendusin. Sellist dirigeerimistehnikat polnud ma eladeski näinud. Ma ei saa öelda, et oleksin mingi eriline ekspert, aga imestasin tõsiselt, kuidas orkester suutis niigi palju koos mängida. Dirigendi käed olid randmest lõdvad ja laperdasid nagu elevandi kõrvad tuule käes. Löögis puudus igasugune täpsus. (lk 93-94)
  • Tundsin teravalt, et mina olen täpselt samasugune nagu igal talvel - kergelt sinaka varjundiga Eesti supikana. Võib-olla küll mitte nii hull kui eelmistel aastatel, sest olin mõned korrad solaariumis käinud. Otsustasin, et see on hädavajalik, kui üks tuttav, kes polnud mind tükk aega näinud, võttis minuga kohtudes mul murelikult käest kinni ja küsis vaikse häälega, mida üldiselt kasutatakse surivoodi ääres, mis haigus mul on. Püüdsin küll kinnitada, et mu tervisega on kõik korras, aga millegipärast ta ei uskunud ja seiras mind salamisi mureliku pilguga. Nagu tahaksin ma tema eest varjata mingit kohutavat surmatõbe. (lk 107-108)
  • Ükski normaalne naine ei taha ju endast mingi õgardi muljet jätta ega hakka sõna "pitsa" kuuldes hüppama ja käsi plaksutama. (lk 112)
  • Aga kui inimene (või antud juhul merineitsi) loobub iseendaks olemisest, kas tal on siis üldse õigust loota, et ta leiab armastust väljastpoolt?
Muidugi võiks ju öelda, et väike merineitsi armastas printsi rohkem kui midagi muud maailmas. Rohkem kui paika, kust ta pärines (oli ta ju valmis selleks, et ei saa enam kunagi merepõhja naasta), rohkem kui oma perekonda (kellega ta ei saanud enam suhelda) ja rohkem kui iseennast. Aga kas poleks see teisele inimesele tohutu koorem ja vastutus, kui loobud tema nimel kõigest, ka iseendast? Ja kas prints suudaks armastada naist, kes ei armasta ennast ise piisavalt, et endaks jääda? (lk 120)
  • Kuna me kumbki ei olnud erilised klubitajad, võtsime ette pubid. Kella üheteistkümneks olime jõudnud ära käia Scotland Yardis, Hellas Hundis ja Nimeta Baaris, aga midagi põnevat polnud juhtunud, kui poolkoomas itaalia kährikute magedad lähenemiskatsed välja arvata. (lk 162)
  • Samuti tuli kirjalikus vormis teatada oma esinemistest mõnes avalikus meediakanalis. Üks viiuldaja, kes sellest reeglist mööda vaatas, lasti päevapealt lahti, kuna ta oli väikese keelpillikvarteti koosseisus astunud üles hommikuses Terevisiooni saates. Helmut Keller selgitas meile väga räigete sõnadega, et igasugune "teles töllerdamine" on nüüdsest peale tabu.
"Teie larhvid - nii mõttetud, kui nad ka pole - kuuluvad Concentuse juurde ja me ei saa lubada, et te teiste kollektiivide koosseisus meie mainet lörtsite." (lk 178-179)
  • "Sinu iseloom..." Anne vangutas murelikult pead.
Ma ei tea, kas mu silmad läksid suureks nagu tõllarattad või mulle ainult tundus nii.
"Vaata, Elis, sa oled selline... keerulise iseloomuga. Sinuga on väga raske kontakti saavutada. Mõnikord tunnen ma sinu poolt sellist.. noh... vastasseisu. Meie töös ja kolleegidega suhtlemises on paindlikkus väga oluline."
Kas paindlikkus või pugemine?
"Sina oled väga isepäine. Sul on nagu iga asja kohta mingi oma arvamus, isegi kui sa seda kõva häälega ei väljenda."
See ei olnud lihtsalt võimalik, et ta minuga sellisel teemal rääkis! Kas nüüdsest oli ka oma arvamuse omamine kuritegu? (lk 184)
  • Karl tahtis kogu aeg teada, kus ma parasjagu olen või mis kell tulen. Ta ütles, et muretseb minu pärast, aga vahel oli mul tunne, et ta üritas mind lihtsalt kontrollida.
Seega polnud me Mekaga kuigi palju koos aega veetnud. Karlile see sobis, sest antipaatia, mida ta tundis mu kassi vastu, laienes millegipärast ka mu parimale sõbrannale. (lk 211)
  • Tohutult korpulentne saksa daam meeletult suure vibraatoga. Ta oleks vabalt võinud laulda Wagnerit, mitte barokki. Tema helikõrgustest oli väga raske aru saada, sest hääl vonkles kusagil õige noodi ümber, aga tabamisprotsent oli üsna kesine. (lk 212)
  • "Kallis, ettevaatlikult! Saad sa kõndida?"
Ta toetas mind, kui ennast vaevaliselt püsti ajasin. Kõik minus oli pea peale pööratud, ma ei suutnud uskuda, et Karl oli mind kägistada üritanud, seejärel peaaegu auto alla lükanud ja lõpuks veel autojuhile kallale läinud. Kes see mees oli, kellega ma koos elasin?
"See on ikka uskumatu, milliseid türapäid rooli lastakse!" vandus Karl.
Ma ei julgenud sõnagi öelda, kartsin nii meeletult. Koperdasin kuidagiviisi mehe najal kodu poole.
"Mõtle, sa oleks võinud surma saada! Aga, kullake, sa pead ise ka ettevaatlikum olema. See komistamine oleks võinud saatuslikult lõppeda."
Kõrvad vist petsid mind. "Karl, ma ei komistanud, sa tõukasid mind," ütlesin vaikselt.
"Ole nüüd!" protesteeris Karl. (lk 219)
  • "Sa ei ümise enam."
"Mis mõttes?"
"Vanasti sa ümisesid kogu aeg," selgitas Meka. "Tööl, bussis, kodus, poes....kus iganes. Nüüd sa ei ümise enam."
Huvitav, ma polnud seda kunagi tähele pannud.
"Mida see sinu meelest siis ütleb?" küsisin vaid põgusa huviga, nagu kohusetundest.
"Seda, et sinu sees ei helise." (lk 246)
  • "Vägivaldsed mehed suudavad harva tunnistada, et nemad ise milleski süüdi on. Ikka see naine, kelle kallal nad vägivalda tarvitavad. Nende meelest naine ise norib muhku. Ja kui peksmine päevavalgele tuleb, siis kõigis tagajärgedes on samuti süüdi naine."
"Kusjuures ma ise võib-olla polekski asja politseisse andnud," pidin tunnistama. "Liiga häbi oli. Aga nagu ma aru saan, siis haigla on kohustatud teavitama, kui neile satub ilmsete vägivallatunnustega patsient." (lk 259)
  • "Nagu ma aru saan, on ta kõvasti pingutanud, et sinust lahti saada, aga sa laulad Concentuses edasi Mida see sulle ütleb? Loomulikult tahaks ta sind oma tahte alla painutada, aga sina ei lase."
"Anne märkis tõepoolest, et ma olen paindumatu," tunnistasin üllatunult.
Kirke vaatas mulle teravalt otsa. "Aga kes ütleb, et painduma peab tingimusteta ja igaühe ees?" (lk 270)
  • "Tahad mingiks suureks solistiks saada?" ilkusin enda kallal. "Nice try! Tõepoolest. Anne viskab kindlasti näpud püsti sinu suurushullustuse peale."
Mozarti "Et incarnatus est" oli vist kõige raskem aaria, mida olin üldse kunagi õppinud. Ja nüüd olin ma sisuliselt andnud nõusoleku seda kontserdil laulda. Ilma korraliku harjutusperioodi ja ilma korralike proovideta. Hull, mis muud. (lk 287)
  • Paolo Ferretti ronis veidi hingeldades dirigendipuldist alla ja haaras mind oma embusesse. "Kallis laps, sa oled ime!"
Naeratasin häbelikult. Ma ei hakanud igaks juhuks ütlema, et see "ime" oleks hetk tagasi võinud hirmust püksi lasta. Mõned asjad tasus enda teada jätta. (lk 290)
  • Muid kaunistusi peale nende pisikeste sätendavate kristallide ma oma esinemiskleidil näha ei tahtnudki, sest minu arusaamist mööda polnud mõtet osta mingit uhkeldavat primadonnakleiti, kui polnud primadonnat, keda sinna sisse pista. (lk 291)
  • "Üksi joomine ei kuku mul hästi välja."
"Minul küll sellega probleeme pole, ka hetkel mitte. Kuigi trükkida on veidi raske. Eriti kahe klaasi veiniga."
"Vau! Kuidas sa trükid, kui sul mõlemad käed kinni on? Peaksid vähemalt ühe klaasi käest ära panema, muidu pillad veel klaviatuurile!"
Naersin kõva häälega ja tippisin siis vastuse: "Väga halb nali! Ma tegin seda oma eelmise läpakaga."
"Tegelikult peaksid hoopis ühe neist klaasidest mulle andma, mul siin töö juures pole üldse veini," kurtis Eirik.
"Üldse mitte veini on kindlasti täiesti ebapiisav kogus," nõustusin temaga. (lk 319-320)
  • Jõllitasin teda rabatult. "Sa tahad öelda..."
"Jah!" kinnitas Anne uhkelt. "Puha minu tegu."
"Aga..."
"Et kuidas? Lihtne. Ma sokutasin su kohvi sisse Ipecaci siirupit."
"Mida?"
"Ipecaci siirup. See on okserohi." Anne kummardus purjus usalduslikkusega minu poole ning ütles teatraalse sosinaga: "Sa ei kujuta ette, mida kõike interneti teel tellida saab, kui tead, mida küsida." (lk 353)
  • "Ta üritas sind mürgitada!? Ma arvasin kogu aeg, et sellised asjad juhtuvad ainult raamatutes."
"Ei, Meka, ei juhtu ainult raamatutes," sõnasin mõtlikult, kuid muigasin siis. "Lõppude lõpuks peavad ju ka kirjanikud kusagilt inspiratsiooni saama." (lk 358)
  • "Sissel ütles, et kui meil laps sünnib, siis on see kindlasti poiss, sest tema tahab endale venda. Ja et kuna ta ei saa endale vanemat venda, siis sobib hästi ka väikevend."
Vaatasin Eirikule põrutatult otsa. Väikevend?
"See ei ole veel kõik," jätkas Eirik. "Sissel ütles, et ta oli venda unes näinud ja vend oli talle öelnud, et ta varsti tuleb." (lk 382)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel