Me kõik oleme postinarkomaanid. Me kõik peame pidevalt oma telefoni automaatvastajat kuulama. Oma e-posti vaatama. Postkasti tühjendama. Keset lõunasööki. Keset armumängu. Keset ülekuulamist.
"Ma ei teinudki seda. Ema otsustas, et mul läheb seda vaja, ja pani mind tasuta prooviperioodiks kirja."
"Ah soo." Hannah naeratas kaastundlikult. Nende emad tegid sageli selliseid asju. "Sa ei kavatse seda ju alles jätta?"
Ei, nad tulevad sellele täna pärastlõunal järele. Tühistasin tellimuse eile, kui masin tahtis, et sisestaksin oma teadete kuulamiseks kaheteistkümnekohalise tähtnumbrilise koodi ja andis mulle selleks aega vaid kolm sekundit."
Joanne Fluke, "Mõrv virsikuvormiga", tlk Krista Eek, 2021, lk 231