Dervish (M. Barabas, 1843)

ProosaRedigeeri

  • Ta avas kasti, võttis viiuli välja, suudles siledat puud, häälestas. Vasakut kätt oli peaaegu võimatu kasutada, sõrmi küll, aga käes ei olnud üldse jõudu, ta toetas viiuli vastu seina. "Chaconne" tuli iseenesest, kuskohas asub mälu? Igatahes mitte teadvuses, sest tema teadvus oli lakanud töötamast. Võib-olla oli see ladestunud kuskile sügavamale.
Helid voolasid temast läbi, parema käe kaudu sisse, vasaku käe kaudu välja, nagu Jumal läbi pöörlevate dervišite. Ta uppus helidesse. Ta meenutas, mida Bach oli kirjutanud, kui ta oli koju jõudes kuulnud, et Maria Barbara ja kaks last on surnud: "Armas Jumal - ära lase mul iialgi oma rõõmsameelsust kaotada." (lk 227)