Dmõtro Pavlõtško

Ukraina kirjanik, tõlkija, kriitik, diplomaat ja poliitik

Dmõtro Pavlõtško (ukraina keeles Дмитро Васильович Павличко; 28. september 1929, Stoptšativ, Stanisławówi vojevoodkond, Poola (nüüdne Ivano-Frankivski oblast, Ukraina)) on Ukraina kirjanik, tõlkija, kriitik, diplomaat ja poliitik.

Dmõtro Pavlõtško.

Pavlõtško oli üks Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni autoreid ning Ukraina iseseisvumise järel omaksvõetud neutraalse ja blokivälise Ukraina doktriini on nimetatud Pavlõtško doktriiniks.

LuuleRedigeeri

Kord heitis päike koolmes vette —
ja jäi armeele marsil ette.
Maa sõdurite sammust nõtkus,
vees tuhat saabast päikest sõtkus.
Ning marssijate jõhker uljus
nii toorelt päikse mutta muljus.
Nad läksid silmapiiri taha
ja päike jäi kui haav neist maha.
Ent ruttu selgis koolme hägu,
taas naeris rõõmsalt päikse nägu.

  • "Mõistujutt päikesest", tlk Harald Rajamets, rmt: Harald Rajamets, "Pegasos ja peegel", 2004, lk 356


Kui jääksin ilma silmadest, Ukraina,
ja ma ei näeks Karpaatide pannood,
Podillja põlde, vägevat Dniprod,
ma kummatigi elada võiks aina.

Sest nagu ööbikute hõiskelood
mu emakeele kõlad mahedaina
tooks läbi süvapimeduse paina
mu hinge taas maailma valgusvood.

  • "*Kui jääksin ilma silmadest, Ukraina...", tlk Harald Rajamets, rmt: Harald Rajamets, "Pegasos ja peegel", 2004, lk 358


Läks ära vaimulik, ja voodi ette
nüüd astus surm, poeedil puutus pead.
"Ivan, sa oled teinud küll sonette,
dikteerima veel viimse mulle pead."

Franko ent vastas: "Sul on hingi viia
säält, auväärt sekretär, kus sõda käib...
Küll andis minu elu võtma siia
sul joosta tulistjalu, nagu näib.

Kuid puudutada veritseva käega
poeesiat ma küll ei luba sul!
See ilmub vendadele täie väega
ja puhtalt vabaduse koidikul!"
...
Franko ent lausus: "Olen ajapikku
sind võita suutnud, tean su tühisust.
Mu sõnad — need on kirjad tulevikku,
neist rahvas tundma õppis vabadust."

  • "Viimne sonett", tlk Harald Rajamets, rmt: Harald Rajamets, "Pegasos ja peegel", 2004, lk 359–360


Sa oled mälestus, sa juba said
vee viirastuseks keset kõrbemaid,
kust mina läbi minema nüüd pean,
ehk teed ja sihti ma küll vaevalt tean.

Mu üle ilmu sa kui vihmahoog,
mind kustuta kui jõgi, merevoog,
las upun igaveseks sinu vees,
su armu ja su meelehärmi sees.

  • "*Ma vajan sind niisamuti kui vett...", tlk Harald Rajamets, rmt: Harald Rajamets, "Pegasos ja peegel", 2004, lk 362


All luhal laotub lembreist vari
ja õisi loovad ubalehed.
Seal tuiab setukate kari
kui õllevintis jutumehed.

Oi uljaid retki! Hoog ja kära,
kuldkarras ratsmed, uhke sadul!
Kuid neil on noorus närtsind ära
siin õueaedades ja padul.

Nad teavad oma ahtas ilmas
vaid kapsamaad ja künnikesa.
Kuum pisar helgib nukras silmas
kui loitlev päikse-tulepesa.
...
Vaskkellukeste tilinaga
käib viimne suvi üle luha.
Ja hobustel vaid nutta taga
jääb aastaid, mis on mööda puha

kui piitsahoobid vihisenud
ja nagu trengid rebenenud.

  • "*All luhal laotub lembreist vari...", tlk Harald Rajamets, rmt: Harald Rajamets, "Pegasos ja peegel", 2004, lk 363–364


Nii nagu taevas tähti, ema leib
täis riputatud oli köömneteri;
see kaugelt meelitas ja kutsus mind
kui lõhnapidu meie kodutares.

  • "Leib", tlk Harald Rajamets, rmt: Harald Rajamets, "Pegasos ja peegel", 2004, lk 365–366


Kõik on maailmas põrm. Ükspäinis kivi
ehk tunneb surematust. Tema peal
on rennid jälgedena ratastest.
Nii igavesti. Kolletanud lehed
või kevadvete nired oma elu,
nii üürikest ja vikerdavat, küll
neis uurdeis laulavad, kuid tema jääb
nii, nagu ta on sillutisse pandud.

  • "Kivi", tlk Harald Rajamets, rmt: Harald Rajamets, "Pegasos ja peegel", 2004, lk 368

Esinemised ja sõnavõtudRedigeeri

  • Me tahame kasvatada internatsionaliste, kuid raiume läbi rahvuslikkuse juured. Kust saab tulla inimesel isamaa-armastus, kui ta ei tunne emakeelt ega rahva ajalugu? Emakeel ei saa olla teisel kohal koolis, kohtus, kaupluses. Kui partei appi ei tule, sureb ukraina keel. Surnud keeleks saamist ei andesta meile mitte keegi. (lk 49)
    • Dmitri Pavlõtško, NSV Liidu kirjanike VIII kongressil Moskvas, 24.—28. juuni 1986; Cit. via': Lehte Hainsalu, "Aeg kõnelda, aeg kirjutada", Vikerkaar 4/1986, lk 46–49

VälislingidRedigeeri