E-kiri

Proosa

[Rachel:] Sain asjast teada nii, nagu kõik vist praegu saavad: elektrooniline apsakas. Mõnikord on see teksti- või häälsõnum; minu puhul oli see e-kiri, tänapäevane huulepulgajälg krael. See oli tegelikult juhus, ma ei nuhkinud üldse. Ma ei oleks pidanud minema Tomi arvuti lähedalegi, sest ta alati pabistas, et kustutan kogemata mingi tähtsa asja või klikkan millelegi lubamatule ja lasen arvutisse viiruse, troojalase või midagi taolist.

"Tehnoloogia pole just su kõige tugevam külg, ega ju, Rach?" ütles Tom pärast seda, kui mul õnnestus kogemata kustutada kõik kontaktid tema meilikontolt. Nii et ma ei oleks pidanud arvutit puutuma. Aga tegelikult tahtsin head: püüdsin heastada seda, et olin veidi õnnetu ja raskemeelne, ning plaanisin midagi erilist meie neljandaks aastapäevaks - reisi, mis meenutaks meile, kuidas kõik varem oli. Tahtsin, et see oleks üllatus, seega pidin salaja tema tööplaani kontrollima, ma lihtsalt pidin vaatama.

Ma ei nuhkinud Tomi järel, ma ei püüdnud teda vahele võtta ega midagi, nii rumal ma pole. Ei tahtnud olla nagu need kohutavalt kahtlustavad naised, kes sorivad oma mehe taskutes. (lk 37)

[Megan:] Doktor Abdic - Kamal, nagu võin teda kutsuda - soovitas mul täna pärastlõunasel seansil päevikut pidama hakata. Oleksin äärepealt öelnud, et ei saa seda teha, sest ei usalda oma meest, ta võib seda lugeda. Aga ei öelnud, sest see tundus Scotti suhtes jube ebalojaalne. Aga see on tõsi. Ma ei saaks kunagi kirjutada üles seda, mida tegelikult tunnen või arvan või teen. Illustreeriv näide: kui täna õhtul koju tulin, oli mu arvuti soe. Scott teab, kuidas kustutada brauseri ajalugu ja mida kõike veel, ta oskab väga hästi oma käike peita, aga ma tean, et panin arvuti kinni, enne kui kodust välja läksin. Ta on jälle mu e-kirju lugema hakanud.

Tegelikult on mul suva, seal pole midagi lugeda. (Palju rämpsposti töövahendusfirmadelt ja Jenny pilatesetunnist küsimas, kas tahan koos temaga neljapäeval minna õhtusöögiklubisse, kus tema ja ta sõbrad teevad kordamööda üksteisele õhtusööki. Ma pigem suren.) Mul on suva, sest Scotti rahustab, et midagi ei toimu, et ma ei tegele millegi keelatuga. Ja see on minu jaoks hea - see on meie jaoks hea -, kuigi see pole tõsi. Ja ma ei saa tõesti tema peale vihastuda, sest tal on piisavalt põhjust kahtlustada. Olen andnud talle minevikus põhjust ja tõenäoliselt teen seda uuesti. Ma ei ole näidisnaine. Ma ei saa olla. Ükskõik kui palju ma teda ka armastan, sellest ei piisa. (lk 52-53)

[Megan:] Kamal küsis, kas ma kartsin Scotti, ja ma sain tõesti vihaseks.

"Ta on mu abikaasa," nähvasin. "Muidugi ma ei karda teda."

Kamal näis üsna šokeeritud. Ma olin tegelikult ise ka šokeeritud. Ma ei olnud oodanud, et mu viha võib nii suur olla ja et ma Scotti nii hirmsasti kaitsen. See üllatas mind ennastki.

"Tean, et on palju naisi, kes kardavad oma abikaasat, Megan." Üritasin midagi öelda, kuid Kamal tõstis käe, et mind vaigistada. "Selline käitumine, mida sa kirjeldad - su e-kirjade lugemine, brauseri ajaloo uurimine — sa kirjeldad seda kõike, nagu oleks see tavaline, nagu oleks see normaalne. Ei ole, Megan. Ei ole normaalne niiviisi teise inimese privaatsusse tungida. Seda peetakse sageli emotsionaalse ahistamise vormiks."

Naersin, sest see kõlas nii melodramaatiliselt. "Ei ole mingit ahistamist," ütlesin Kamalile. "Ei ole, kui sul midagi selle vastu pole. Ja minul ei ole. Mul ei ole midagi selle vastu."

Seepeale naeratas Kamal mulle üsna kurvalt. "Kas sa ei arva, et peaks olema?" küsis ta. (lk 65)

Paula Hawkins, "Tüdruk rongis", tlk Evi Eiche, 2015