Eesti muusika
Proosa
muuda- Lõpuks jõuame ka kontseptuaalsete küsimusteni – mis asi on Eesti muusika. Lihtne on seda teada siis, kui kõik looga seotud osapooled on Eestist. Keerulisem on aga sel juhul, kui näiteks laulja on Eestist, kuid produtsent ja viisikirjutaja on pärit hoopis teistest riikidest – sellisel juhul on keeruline kehtestada, mis riigi looga on tegemist.
- Faktid räägivad sellest, et [Veljo Tormis] oli nõukogude ajal igasuguste preemiate, autiitlite ja muuga ohtralt pärjatud - oli tähelepanu ja tunnustust. Samal ajal ei ole eesti muusika lühikeses ajaloos vist ühtki teist muusikut, kes nii aktiivselt ja osavalt oleks oma loomingu kaudu kehtiva võimukorraldusega sõdinud. Paradoksaalne, ent nii see oli.
- Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16
- Läänemere kaldal asuvas Eesti NSV-s on loodud huvitav ja mitmekesine muusikamaastik, mida Moskva kriitik Artjom Troitski nimetas levimuusika paljuliigiliseks looduskaitsealaks, kus võib kohata mõndagi haruldast liiki, mida mujal Nõukogude Liidus ei leidu. (lk 5)
- Kõige hinnatavamad helimeistri instrumentaalmuusikas on tema džässisüidid, mis avasid uue ajajärgu eesti rahvusliku džässi arengus. Ta uuris põhjalikult eesti rahvamuusikat ja kasutas oma loomingus rohkesti folkloori intonatsioone, plagaalset harmooniat, erilisi tämbreid, arendusvõtteid. Uno Naissoo süite kuulates tunnetab iga muusikasõber, et see on džäss eesti moodi, eesti teemadega, eesti hingega. (lk 9-10)
- Kuuekümnendatel aastatel seisis eesti levimuusika juba kindlalt jalgadel. See oli stabiliseerumise periood: loomingulised otsingud kinnistusid, helilooming ja esituskunst saavutasid suurema kunstiküpsuse. Eesti džässifestivalid võitsid suure autoriteedi kogu Nõukogudemaal. Rohkem kui kakskümmend parimas loomeeas professionaalset heliloojat tegid palju ära meie levimuusika arendamiseks. Isegi mitmed veendunud süvamuusika autorid kirjutasid sel perioodil mõned teosed kergemas laadis. Heliloojate edurivis oli kolm meest Uno Naissoo, Arne Oit ja Valter Ojakäär. Nende muusikalise tegevuse ja loomingu mõju meie tänasele levimuusikale oleks raske üle hinnata. Nad võitlesid rahvusliku, nüüdisaja nõuetele vastava professionaalse loomingu eest, rajades kindla aluse eesti džässimuusikale ning arendades edasi laululoomingu traditsioone. Nad võtsid oma südameasjaks noore haritud levimuusikute põlvkonna kasvatamise ning tõhusa muusikapropaganda tegemise. (lk 7)
- Kuuekümnendate aastate keskpaiku hakkas võrseid ajama noorteansamblite muusika, esialgu biitlite vaimus. Aegapidi hakkas iga ansambel oma loomingulist palet kujundama. Noor laienev suund nõudis üha suuremat tähelepanu, jättes eelnevad muusikavoolud ja žanrid tahaplaanile. Esimesena taandus instrumentaalmuusika. (lk 7-8)
- Seitsmekümnendate aastate keskpaigast alates teeb meie levimuusikas ilma ansamblite muusika. "Kukerpillide", "Apelsini", "Fixi", "Ruja", "Radari" jt. gruppide muusika on võitnud laia auditooriumi poolehoiu. Kasvab ansamblite professionaalsus, laieneb nende muusika stiililine ring, rikastub kõlapilt. (lk 8)
- Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984