Õhuloss

• Missuguseid õnnelikke tunde veetsime Maryga kamina ees näputööd tehes, kanarbikunõlvadel uidates, jõudehetkedel leinakase varjus istudes (mis oli meie aia ainus suurem puu) meie pere õnnelikust tulevikust unistades — mida kõike tahtsime teha, näha ja osta; rajasime oma õhulossid kujuteldavale rikkusele, mis auväärse kaupmehe plaanide õnnestumise korral meile sülle pidi kukkuma. Isa polnud meist põrmugi etem, ainult et tema ei olnud nii tõsimeelne: oma helgete lootuste ja rõõmsate unistuste väljendamiseks viskas ta mõnusat nalja ja pildus vaimukusi, mis minu meelest olid äärmiselt teravmeelsed ja toredad. Ema naeris heameelest, nähes, et isa on nii lootusrikas ja õnnelik ometi kartis ta, et isa lootused on ehk liiga suured. Kord kuulsin, kuidas ema toast väljudes sosistas: ״Jumal, ära lase tal pettuda! Ma ei tea, kuidas ta selle üle elaks."

Pettuda isal tuli, ja kibedasti. Nagu kõuekärgatus saabus teade, et laev meie varaga on karile sõitnud, läinud põhja koos lastiga, paljude meeskonnaliikmete ja õnnetu kaupmehe endaga. Minul oli kahju kaupmehest, kahju meie kokkuvarisenud õhulossidest, ent nooruse paindlikkusega sain ma peagi vapustusest üle.

• Anne Brontë, "Agnes Grey" (1847) tlk Ragne Kepler ja Anne Lange, 1998. lk 7-8