Pulss: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Luule on juba loomult efemeersem ja eeterlikum element kui proosa ja Krull teeb teda täiesti programmiliselt veelgi õhulisemaks ja udusemaks....' |
|||
3. rida:
* Luule on juba loomult efemeersem ja eeterlikum element kui [[proosa]] ja [[Hasso Krull|Krull]] teeb teda täiesti programmiliselt veelgi õhulisemaks ja udusemaks. Kahtlemata on see üks tänavuse aasta tugevamaid ja huvitavamaid kogusid. Ja huvitavaks teeb teda ikkagi eelkõige luuletaja enda androgüünne, kuigi varjata püütud isik. Kuidas ta ka ei ründaks lüürilist kangelast iseendas ega jälestaks igasugust sentimenti, ometi on tulemus tihti vastupidine soovitule. Kõigepealt on Krull uuesti sündinud, heitnud kõrvale peiarliku Max Harnooni [[mask]]i, teinud pähe surmtõsise [[taimetoitlus|taimetoitlase]] ilme ja rändab veel vaid vabas looduses ravimtaimi, mürgijuuri ja iluelamusi otsides. Muidugi oli mul veidi kahju "Mustvalge" [[iroonia]] ja absurdihuumori kaotsiminekust. Vormilistest muutustest veel niipalju, et mässuline [[y]] on teisenenud akadeemiliseks ü-ks ja varem domineerinud puhas [[vabavärss]] või [[blankvärss|blankvärsid]] peavad taanduma rangelt [[riim]]i aetud luuletuste surve all. Selles on küll näha Parnassi mõju. Aga samas peab nentima, et värsi riimiline korrastatus ei päädi sugugi suurema musikaalsusega. Vastupidi, [[rütm]] on pinguldatud ja närviline nagu surija pulss ja süüdi on selles [[tsesuur]]i ülirohke kasutamine värsi sees.
** [[Priidu Beier]], "Androgüüni luule" Vikerkaar 10/1988, lk 93-95, Krulli luulekogu "Pihlakate meri" (1988) arvustus
* [[Luuletus]]ed on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi [[värsimõõt]]e, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid [[jamb]]ides kirjutatud [[luuletus]]e lugemine pakub mingit loomupärast [[rahuldus]]t. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] rütm. Kuid see lukustab ka südamelöögid [[sõna]]de puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda pulss on otsekui vaikne [[metronoom]]. (lk 210)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
[[Kategooria:Füsioloogia]]
| |||