Heino Puhvel

Heino Puhvel (26. september 1926 Patküla vald, Valgamaa – 29. august 2001 Tartu) oli Eesti kirjandusteadlane, kriitik ja proosakirjanik.

Kirjutisi

• 1958. a. läheb eesti nõukogude kirjanduse ajalukku kõigepealt kirjanike IV kongressi aastana. Kongress märkis eesti nõukogude kirjanduse ideelis-kunstilist kasvu ning seadis tähiseid kirjanikele lähemate suurte aastate tööks. (lk 129)
• On tõsiasi, et ideelis-kunstiliselt kõrgeväärtuslikke teoseid, mis äratavad tähelepanu mitte ainult meie vabariigis, vaid võidavad poolehoidu ka teiste rahvaste hulgas, on eesti kirjanduses viimase nelja-viie aasta jooksul ilmunud rohkem kui varem. Laialdasemalt on elusfäärid tõusnud kirjanike teostesse, kirjanike aktiivsus on kasvanud, hallil ja ilmetul või, veelgi otsesemalt öeldes, lohakalt kirjutatud produktsioonil ei ole ilmumisõigust. Kõik need on kahtlemata kirjanduselu tugevuse märgid. (lk 129)
• Lugeja arvamustel — ja need kõlasid kongressieelsetel päevadel ajakirjanduse veergudelt arukalt ning nõudlikult — on lõpptulemusena kirjanduse arenemisele suurem mõju, kui esimesel pilgul võib näida. (lk 129)
• Mis probleemidesse puutub, siis selles küsimuses ei saa olukorraga rahulduda: meie proosakirjanik eelistab lahendatud küsimusi interpreteerida, harva tõstab ta lugeja ette probleeme, mis on ühiskondliku elu tulipunktis ja mille ümber käib uue ning vana vaheline võitlus. Suurt üldistust tänapäeva kangelasest, haaravat ja monumentaalset karakterit, teost, millel oleks eesti kirjanduses keskne tähtsus, ei leia me ka veel möödunud aasta proosast, kuid on katsetusi ja otsinguid, mis rajavad sellele teed. Proosakirjanduse üldpilt lubab väita, et inimest nähakse ja osatakse kujutada sügavamalt kui mõne aasta eest, ning see on eelduseks ka püsima jäävate monumentaalsete kujude sünnile. (lk 130)
• Rõõmustav ja lootust äratav on L. Prometi debüüt. Autoril on oma väljakujunenud vaade elule, tema ideeline hoiak on sirgjooneline, kunstiline käekiri kindlailmeline, teoste taga aimad tõsiselt ja keskendunult tehtud loomistööd. (lk 133)
• L. Prometi loomingulises maneeris on eriline koht kunstilisel detailil. Tänapäeva eesti novellistide hulgas ei ole teisi autoreid, kes detailile nii suurt rõhku paneksid. Üksik tabav detail on aga eriti novellisti jaoks väärtuslik aare. See säästab autorit tuimast kirjeldusest, millest detail on igal juhtumil huvitavam, eredam ning meeldejäävam. Ja mis peaasi — detail vajab sõnalist materjali vähem kui kirjeldus. (lk 133)
• Kunagi kurdeti reisikirjade puudumise üle, siis nende vähesuse üle, nüüd ei saaks seda teha ka loomupärane pessimist. Reisikirjad pole eesti nõukogude kirjanduses kunagi nii suurt lehekülgede arvu nõudnud kui 1958. aastal. Islandist Indiani on eesti kirjanik reisimas käinud ning J. Smuul jõudis oma rännulustis Antarktiseni. Ja näib, et kui mitte parim, siis kindlasti huvitavaim 1958. a. proosateos kuulubki reisikirjade rubriiki. "Jäine raamat" on enne raamatuna ilmumist võitnud lugejaskonnas hea ja huvitava teose kuulsuse. Sisuliselt pole "Jäine raamat" ainult reisikiri, teda rikastavad tänapäeva rahutu ja otsiva inimese mõtted, mis teevad teose omapäraseks ajadokumendiks On selge et J. Smuuli reisipäevikus, mis pajatab külmast võõrast mandrist ja kaugetest ookeanidest, leidub meie aja elutunnet rohkem kui mõneski teoses, mis jutustab meie enese õueaiast. Aine ei määra teose kaasaegsust ja autori elutunnet, vaid kirjanik annab ainele oma elutunde — seda üldtõde kinnitab "Jäine raamat". (lk 137)
• A. Kaalu "Muljeid ja mõtteid India sõidult" on sügav teos. Sügav sellepärast, et autor esitab Indiat vaadeldes sageli küsimuse: miks on India just niisugune? Ja mida meil Indiast üldiselt teataksegi peale kuivade teatmeteoste andmete? A. Kaalu raamatu abil saavad India vastuolud mõistetavamaks, selle maa rikas ja omapärane kultuur aga alles hakkab raamatu mõjul enda poole tõmbama. Maalingud India "imedest" on A. Kaal sõnastanud oskuslikult. Kui kõik reisid oleksid nii viljakad! (lk 138)
• Reisikirjelduse autorit ei saa võrrelda fotoaparaadiga, mis pildistab kõike ühesuguse järjekindlusega, vaid tähtis on see, kuidas on midagi nähtud. (lk 138)
• Tuleks veel mainida V. Beekmani huvitavat reisikirja Islandist, O. Jõe muljeid Ungarist, ent... reisikirja kritiseerimine on kriitikule kõige tänamatum ülesanne. Eriti veel siis, kui ainet, s. o. võõraid maid ise ei tunne. Ning ongi võimatu ühel isikul kirjutada autoriteetset kokkuvõtet 1958. a. ilmunud reisiraamatuist, sest kindlasti ei leidu kriitikut, kes oleks käinud Islandis, Bulgaarias ja Antarktises... Ütelgem siis kokkuvõtteks, et 1958. a. reisikirjad on enamikus ulatuslikud maalingud, milles avaldub peale muu ka vaatleja enese temperament ja mõttelaad. Küllap see nii peabki olema. (lk 138)
  • Heino Puhvel, "Kriitiline pilk 1958. a. proosakirjandusele", Keel ja Kirjandus 3/1959, lk 129-139