Hilve Rebane

Hilve Rebane (23. detsember 1938 Tartu – 16. oktoober 2012 Tartu) oli eesti kirjandusloolane ja -kriitik.

Kirjutised

• Sellest peale, kui Jumal andis tõotuse mitte enam inimese pärast kõike elavat hävitada, on inimene seda ise teinud. Vennatapp ja naisemüümine kui sümbolid on saatnud seda tegevust läbi aegade ja toimivad kahjuks ka tänases maailmas. Nagu ka töö ja sahkerdamise vastandlik mentaliteet.
  • Hilve Rebane, "Mis tuleb pärast uputust?", rmt: Arvo Mägi, "Uputus", 2. trükk, 1999, lk 159

Tema kohta

• Hilve Rebasele sai saatuslikuks norra kirjaniku Olav Duuni (1876-1939) romaani "Juviklased" (1918-1923) kolmanda osa lugemine aastal 1948, kusjuures (sic!) kahte esimest ta polnud lugenud. Aga kunagine Hilve tahtis nii väga teada saada, mis oli kahes esimeses osas juhtunud. Ja siis see temaga juhtuski! Rebase enda sõnul nii: "Abituuriumis sattusin neile kahele peale antikvariaadis ja kulutasin nende omandamiseks lõpukingade raha, millest tuli kodus suur pahandus. Nii oli sündinud huvi ja armastus Põhjamaade kirjanduse vastu. Sellest huvist ja armastusest on omakorda sündinud käesolev raamat." Tõepoolest. Kummaline loometeekond - kingadest raamatuni! Kummaline, kuidas kunagi ostmata jäänud lõpukingadest sünnib 46 aastat hiljem raamat "Uhke põhjamaine. Esseid ja uurimusi Põhjamaade kirjandusest".
• Rebase lähenemislaadi iseloomustab ehk kõige paremini tema kirjutis "Peer Gynti tagasitulek", mis küsitleb Ibseni surematu lavateksti eestikeelset teist trükki aastal 1999. Käsitlus on kahetsust väärivalt konspektiivne, kuid seejuures üllatavalt ammendav. Rebane räägib väga täpselt nii Underi kunagise tõlke küsitavustest kui ka väljaande kujundusest ja illustratsioonidest. Ja seejärel kirjutab Rebane (liiga!) konspektiivselt Peer Gyntist nii Norra kui ka Eesti kontekstis. Vaieldamatult on Ibseni Peer Gynt uuema aja Hamlet, kelle probleem, paraku, ei ole mitte "olla või mitte olla", vaid kohtumine Nööbivalajaga. See on Ibseni näidendi - ja norralikkuse! - sõnum, ja seda rõhutab ka Rebane. Mulle meeldib tema sõnastatud iseloomustus, mis iseenesest ei ole ju eriti originaalne: "Peer reedab kõike ja kõiki, kõige enam iseennast, kuid milleski jääb ta ustavaks oma ideaalidele, temast ei saa trolliprintsi, kuigi ka mitte keisrit" (lk. 29). Mulle meeldib, et selle väite kehtestab Rebane ka meie praeguse pop-Gailiti kohta koos tema Toomas Nipernaadi ja Ekke Mooriga. Mulle meeldib kujutleda nii Toomas Nipernaadit kui ka Ekke Moori sõitmas oma sureva emaga Soria-Moria maale ja hüüdmas: "Hei, Võik! Las lendab maailm!". See on tõeliselt eksistentsiaalne visioon. Kõige inspireerivam on siiski üks Rebase lause: "Folkloorne oli Peer iseenda jaoks" (lk. 29). See avab Ibseni kangelase olemuse, selles on elu ja folkloori saatuslik seotus ning selles on nii eesti kui ka norra identiteet koos ja kokkuvõetuna.
  • Toomas Liiv, "Hilve Rebane - ostmata jäänud kingadest raamatuni", Sirp, 07.11.2003

• Hilve Rebase eruditsioon oma ainealal on suur ning vastavaid teadmisi jagab ta lugejatele heldelt. Käesolevas kogumikus on tegemist mitme rahva kirjandusega ning ka valitud kirjanike puhul ei saa alati olla põhjalik.
• Autorit on eriti ahvatlenud kirjanduslike mõjude ja rändmotiivide probleem. Raamat algabki esmakordselt avaldatud kirjutisega "Ibsenlikke motiive eesti kirjanduses". Kuid siin on autor liiale läinud mõjude otsimisega ning selle kirjatüki võinuks küll välja jätta. Eriti ei usu Ibseni mõju August Jakobsonile ega selle põhjendamist väitega, et Jakobsoni "dialoog ja dramatism on samuti Ibsenile lähedased". Jakobsoni häda avaldub ju hoopis selles, et ta näidendid pole dramaatilised, vaid eepilised, liiga pikkade dialoogidega. Ma ei söandaks ka kahe kirjaniku ühesuguseid või lähedasi tegelasnimesid pidada mõjutamise tunnuseks, nagu osutab korduvalt Rebane.
• Hilve Rebase raamatu teiseks iseloomulikuks tunnuseks on autori vaidlemiskihk. Eriti üritab ta minuga vaielda ning selleks pakuvad mõned minu kirjutised Hella Wuolijoest ka võimalusi.

Kui ilmus mu monograafia Hella Wuolijoest, siis kirjutas Hilve Rebane selle kohta 14 lehekülge pika retsensiooni, mille lükkasid tagasi nii Keel ja Kirjandus kui ka ajaleht Sirp.

Nüüd on ta selle noriva kirjatüki prügikastist üles otsinud ning töödelnud esseeks "Naiselik Hella Wuolijoki ja tema mehelik kriitik". Ning kulutanud sellele 16 raamatulehekülge. Hilve Rebasega on tüütu vaielda, kuid paarile tema väitele tahaksin siiski mõned laused vastu pakkuda.

• Niisiis Hilve Rebase raamat Põhjamaade kirjandusest pakub palju teavet meie naabermaade kirjanikest (peale ülalmainitute ulatuslikult ka veel B. Björnsonist, Olav Duunist, F. E. Sillanpääst ja Hilja Valtonenist), kuid tema vaidlemiskirg kipub raamatut risustama vaieldavate väidetega, millesse tuleks suhtuda kriitiliselt.
  • Oskar Kruus, "Liigselt vaidlev raamat", Postimees, 7. november 2003

• Meie kirjandusteaduse veteranide tervis on ajahamba all üsna hästi vastu pidanud. Seda nii füüsise kui ka vaimse seisundi ja enesekontrolli tähenduses. Vähem on siiski neid, ja nende hulka kuulus ka kolleeg Hilve Rebane, kel õnnestus säilitada teatav tundeelevus, et mitte öelda – emotsionaalse süttimise võime uurimisobjekti suhtes. Selles mõttes olnuks tal õigust loota pikemat eluiga, kui tegelikult anti.
• Küllap Hilve Rebane mõnikord ka veidi koketeeris oma "kirjandushaigete" tegudega, aga sõbrad teavad, et tal oli kvaliteetne koduraamatukogu, mida ta täiendas, ka "kartulikoore" aastatel, järjekindlalt tänapäevani. Sõbrad rõhutavad sedagi, et Hilve Rebane raamatuarmastus jäi kindlalt bibliofiilia piiridesse ja et sel puudusid täielikult bibliomaania tunnusmärgid.
• Hilve Rebase karjäär aga kulges esialgu üsna hakitult ja siksakiliselt. Raamatut teenindavaist, turvavaist ja salvestavaist institutsioonidest (kool, raamatukogud, bibliograafiaasutused, kirjanikumuuseumid ja kirjandusmuuseum) siiski vähehaaval lähemale niisugustele, kus kirjandust ka uuriti, nagu Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusteooria sektoris. Lõpuks ometi võimalus sisse võtta täistööajaga koht kirjandusteaduse tegemiseks! Mõtte- ja sõnavabadust oli selles majas küll veel vähevõitu, aga aastaarvuks juba 1984, mil, nagu nüüd teame, polnud muudatused enam kaugel.
• Hilve Rebase uurimisainestiku peamised kontsentrid ja tulipunktid kujunesid välja kuidagi väga orgaaniliselt. Uue EV tulekul oli tema tihkelt läbi põimunud kolmikpakett juba täiesti olemas: 1) Põhjamaade, eriti norra ja soome romaan, 2) naiskirjanikud ja -tegelased ~ kangelannad, eriti skandinaavia ja soome omad, 3) Johann Voldemar Jannsen ja tema tütar Koidula. On isegi kergelt salapäraseks jäänud, kunas ja mis asjaoludel ta õppis ära norra keele. Aga oskas, pidas pikki aastaid loengukursusi pedagoogikaülikoolis, käis stipendiaadina Oslos, oma publikatsioonidega Põhjamaade kirjandusest rikastas, laiendas, värskendas Eestile traditsiooniliselt palju andnud, vahepeal katkenud kultuuriliine.
• Teine nimetatud kontsenter, naiskirjanikud, nende ja ka meeskirjanike loodud kangelannad, on see, mida söandaks pidada Hilve Rebase isiksusele sisimalt lähimaks. Teda nagu kiskus ikka jälle arutlema üllate (põhjamaiste, keskaegsete, sajandilõpu, kunsti-, aadli-, talu- jne) naiste eludraamade üle. Eriti just kuningannaliku naistüübi üle, kelle maksimalism, kujutlen, võib panna pead vangutama isegi paadunud feministi. See naine, olgu tal nimeks Kristiina Lauritsatütar või Aino Kallas, juba vähemaga ei lepi kui kõigi naiseelu õnnestavate väärtuste hoobilt kättesaamisega. Esijoones tähendab see armastuse-, abielu- ja perekonnaõnne, aga juba kerkivad ka ise-inimene-olemise ja looja-ambitsioonid. Läheb aega ja vaeva mis läheb, lõpuks küpseb selles naises ka valmidus kõige eest maksta. Eks olnud Hilve Rebases küllalt romantikut, et uhke põhjamaise naisega veidi samastuda.
• Konverentsidel esines Hilve Rebane üpris heal meelel, aga ei õppinudki ära, kuidas aja raamidesse mahtuda. Võluvate üksikasjade ja pitoresksete pisijuhtumite esitusega nuhtles ta nii korraldajaid kui publikut. Ent mis olekski kirjandus ilma värvideja detailideta!
  • Maie Kalda, "Hilve Rebane 23. XII 1938 – 16. X 2012", Sirp, 26. oktoober 2012, lk 27