Mõisnikud võisid jälle oma ihunuhtluse instinkte tõrksate talupoegade vereveermeis rahuldada. Sellest lõbust olid nad juba mõnikümmend aastat ilma. See oli kiimaline lõbu - verepiisad talupoja ihus. Nende õnneks määras Vene valitsus Baltimaale oma sandarmiteks ja timukateks baltisaksa mõisnikud.
Peksti mehi ja naisi. Peksmised muudeti rahvaetendusteks. Küla aeti seks juhtumuseks kokku. Ja nad lasksid end peksta, kes hambaid kiristades, kes oiates, kes roomavalt armu paludes. Ainult Bernhard Laipmann, kunstnik Laipmanni vend Vigalast, oli uhke. Talle määrati sada kepihoopi, aga ta nõudis surmanuhtlust alandava peksu asemel. Ta nõudmine täideti ta laste ja naise juuresolekul. (lk 70)
Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010
