Vikitsitaadid

Ilona Martson

Eesti ajakirjanik ja tõlkija
(Ümber suunatud leheküljelt Ilona Kivirähk)

Ilona Martson (ka Ilona Kivirähk; sündinud 14. novembril 1970) on eesti ajakirjanik ja tõlkija. Tema abikaasagi nokitseb väikestviisi kirjanduse kallal.

Ilona Martson, 2010.

Intervjuud

muuda


  • Mu ema on ukrainlanna, aga mina olen ikka eestlane.
  • [Abiellumisest:] Minu pinginaabergi ei teadnud! Tema tuli omateada minu sünnipäevale, mina näitasin talle sõrmust ja ütlesin, et näe, seal istuvad kolm tüüpi, arva ära, kes on minu mees.
  • Mis maa see Käsmu ikka viimasel ajal on, rohkem kuurort!
  • Ülikooli ajal kirjutasin luuletusi. Ma ei ole veendunud, et peaksin neid avaldama või ilukirjandust veelgi juurde tootma. Eestis on piisavalt minu mastaapi kirjutajaid. Viivi Luik ütles kunagi, et kirjutab, andmaks Jumalale märku oma olemasolust. Ju pole mul pole seda soovi.
  • Kui Andrusele anti eelmisel aastal "Rehepapi" eest proosa aastapreemia, räägiti sellest koolis ka. Kaarin, vanem laps, ei pääsenud tähelepanust. Samuti on poisid küsinud, et kas sinu isa kirjutab "Vremjat". Kaarin on siis mõnikord öelnud, et ei kirjuta. Et mis nad siis küsivad! Ta on tagasihoidlik. Aga mulle meeldib, et kirjutamist võtab hästi loomuliku asjana. Kõik tema ümber kirjutavad, aeg-ajalt ka tema ise. See on lihtsalt üks võimalus ennast väljendada.
  • Just lugesin Päevalehe nädalalõpu-soovitust: ärge mine koos perega ostukeskusse shoppama, teil kulub üle tuhande krooni ja lapsed vinguvad käe otsas. Meie reeglina sellistes ostukeskustes ei käi. Tuhanded kroonid jäävad alles.
  • Mina tunnen küll kaasa meestele, kes pesuosakonnas naise sabas tilpnema peavad. Või kui naine on titeootel, peab abikaasa kindlasti koos temaga beebikooli minema.
  • Andrus toob iga päev raamatuid koju, mina ka. Meie raamatud konkureerivad omavahel koha pärast raamaturiiulis. Minu omad on kuskil nurgas, Andrus ei lase neid riiulisse. Vaat see käibki närvidele!
  • Olin kaheaastane, kui Kiievist Eestisse elama tulime; olen elanud siin suurema osa elust. Lisaks ajakirjanikuamet - mul on selline tunne, et kui vanaks saan, tunnen kõiki Eesti inimesi.
  • Arvatakse, et linnainimene käib klubides ja restodes ja on kõigega kursis. Aga just see, kes on tulnud väikelinnast, tahab kõike järele proovida. Pealinlane mõnuleb enamasti kodus.


  • [Valgetähe teenetemärgi kohta:] Olen õudsalt liigutatud, et nähtamatuid ameteid, nagu toimetaja ja tõlkija, märgatakse. Olen harjunud sellega, et ordeneid saab minu kuulus mees, aga mitte mina. Seekord nii.


  • Kirjutav sõna on Venemaal palju vabam kui näiteks televisioon või massimeedia. Raamatutes on seda kriitikat lihtsam teha, aga eks samas on ka riigitruud kirjanikud.
  • Ulitskaja on mul üks suur rõõm, mida ma olen tõlkinud. Lõpetasin just ühe tema novellikogumiku, mis läks kirjastusse. Imearmsad novellid, milles on midagi tšehhovlikku. Lapsepõlv pealesõjaaegses Moskvas, kogu see Stalini aegne väliselt demokraatlik vendlus ja tegelikult hirm, kastiühiskond, vaesus ja kogu see maailm. Õudselt kihvtilt kirjutatud.
  • Mind on alati huvitanud sõnade maailm, ma ei ole tahtnud saada tõlkijaks, aga kuidagi on nii läinud. Tõlkides oled sa alati nagu mingis suures metsas ja otsid oma rada ja kohtud selles metsas erinevate puudega, mille latva sa ronida saad ja mäed tulevad vastu, millest tuleb läbi närida, nagu üks väike hiir. Aga see kõik on nii huvitav. Kui sa töötad mingi tõlkega, siis käib ajus pidevalt ping-pong. Mingid sõnad tulevad meelde kasvõi tänavalt kellegi jutust, mõtled, et see on just see sõna, mida ma otsin.
  • Eks ma ikka nutan vahel kui on väga kurb koht või naeran. Kui ma Šalamovit tõlkisin, siis ikka lõi see õudus läbi ja ma tänasin jumalat, et ma toimetasin samal ajal lasteajakirja. "Täheke" näitas, et see kõik ei ole nii hirmus. Teisalt ka Šalamovil on mingi hullumeelne huumor.
  • Raamatute lugemine aitab inimesel organiseerida oma mälu ja teadmisi teatud süsteemina, meil oleks nagu mingi raamatukogu, kus on kindlad riiulid – seda ma lugesin vanuses seitse ja seda ma lugesin vanuses 15-16 jne. Lugeva inimese jaoks on olemas selline süsteem. Minu jaoks tähendab see seda, et kui ma loen üle lasteraamatuid, siis ma justkui kohtuks vanade sõpradega. Uue aja inimesel ei ole selles riiulis süsteemi, kusagil on mingi VHS ja kusagil mingi CD.
  • Eesti kultuuriline positsioon on selline, et Venemaa on meie naaber, see on suur riik ja paratamatult on vene kirjandus ja kultuur Eestit mõjutanud, tahame me seda või mitte. Poliitika on üks asi, aga kultuur täiesti teine asi.
  • Iga kirjandus on seotud selle ühiskonnaga, milles ta sünnib. Vene ühiskond ja ka vene 19. sajandi ühiskond oli täiesti absurdne, ta oli Euroopaga võrreldes maha jäänud, oma reeglitega. Ehk siis kui eurooplane sinna sattus, siis ta sattus nagu mingisse täiesti teise maailma. See absurd koos teatud omamoodi huumoriga, mis nendes raamatutes vastu vaatab, teebki ta eriskummaliseks.
  • Ma arvan, et Dostojevskile teeb karuteene see, et kooliajal peavad need lapsed "Idiooti" või "Kuritööd ja karistust" lugema, et keskkooli ajal suhteliselt ebaküpses vanuses peab kirjutama kirjandeid, vastama küsimustele ja tegema lugemiskontrolli. Dostojevski avastamine võiks olla natuke hilisemas eas.
  • Mina soovitan, et võtke juhtmed stepslist välja. Ei juhtu mitte midagi kui te ei ole sotsiaalmeedias, kui te oma e-maile ei vaata ja tõmmake oma ekraaniaeg nii väikeseks kui saate ja katsuge saada ilma selleta hakkama. Helistage oma sõbrale, oma vanematele, saage kokku ja minge kuskile. Mine mingile ilusale saarele, näiteks Pakri saarele suvel.

Artiklid

muuda
  • Tuleb tunnistada, et alustasin tosinkond aastat tagasi lastekirjanduse tõlkimist väga lihtsal põhjusel – selle tingis soov veidigi taastada meie lastekirjanduse eestinduste kaduma kippuvat eripalgelisust.
  • Visuaalkultuuri võidukäik püstitab müüre, millest sõna-inimesel ei ole sugugi lihtne ega mugav läbi närida. Üks neist "müüridest" tähendab kindlasti ka keelebarjääri ületamist. See on tinginud olukorra, kus 21. sajandi lastekultuuri tähenduslikud tekstid on ühtäkki rohkem pildilised kui sõnalised. Lastekirjanik, kes tegutseb mitteinglise keeleruumis, võib jäädagi oma keeleruumi piiridesse, kuna teisest keeleruumist tulnud kirjastaja valib avaldamiseks raamatuid enamasti piltide põhjal. Ta ei pruugi kirjaniku räägitud lugu üldse märgata – kui iganes geniaalne see on –, kui pildid teda ei kõneta. Sest ainult inglise keel on see, millest iga kirjastaja tõenäoliselt enam-vähem aru saab, samal ajal kui pildikeel on universaalne. Raamatu illustratsioonid kas meeldivad või mitte, kas "müüvad"- või "ei müü" – igal juhul on need lastekirjanduse puhul esiplaanil, samas kui kirjapandud lugu ise on rikkalikult illustreeritud lasteraamatu puhul enamasti sekundaarses positsioonis.
  • Samas pole mingi saladus, et ingliskeelsete lasteraamatute turg ise on väga enesekeskne – tõlkeraamatud, kui mu mälu mind ei peta, moodustavad näiteks Briti lasteraamatute turust kokku umbes viis protsenti. Mis tähendab, et inglise keelde tõlgitu põhjal mitteingliskeelse lastekirjanduse rikkuse üle otsustada ei saa. Just siin muutub aina tähtsamaks tõlkija panus, kes loeb, tõlgib, soovitab kirjastajale mõnes teises keeles sündivat lastekirjandust…
  • Tõuske püsti. Ja nüüd kükitage. Tehke ennast väikeseks. Vaadake üles.
Tere tulemast lastekirjanduse lugejate maailma – lugeja silmade kõrgusele. Just sellest kõrgusest tuleb lähtuda, kui hakata tõlkima lastele.
  • Juba ainuüksi asjaolu, et tänapäeval on lasteraamat mõeldamatu ilma illustratsioonideta, asetab tõlkijale teatud vastutuse. Kas kunstnik on sama kui originaalil? Ja kui on, siis kas tuleb tõlkida pildil kujutatud tekste – neid kasutatakse lasteraamatutes tänapäeval üsna palju. Samuti esineb kõikvõimalikku mängu teksti kujunduses. See kõik seab omad mängureeglid.
  • Niisiis: kõigepealt tuleb kirjastajale selgeks teha, et ühte või teist lasteraamatut tasub välja anda. Enamasti on selleks tarvis teha tõlkenäidis – taas üks nähtamatu töö. Sest kirjastaja ei pruugi ju sinu vaimustusega kaasa minna, või siis läheb ta sellega kaasa, aga otsustab pikalt. Raamatu tassimisest kirjastaja lauale kuni konkreetse töölepinguni võib kuluda aastaid. Aga seegi on loomulik, nii et pabistada ei maksa. Me kõik teame, et igal raamatul on oma elu. Igal tõlkel ka.
  • Kindlasti peab lasteraamatu tõlkija tegelema nii tagakaane teksti kui eri vormis annotatsioonidega – siinkirjutajal pole olnud kordagi juhust, kui ei pea. See aga tähendab sisuliselt uut tekstiloomet, kuna lähtekeeles töötavad tutvustused ei pruugi sadamkeeles töötada.
  • Nagu näha, on nähtamatut tööd päris palju. Oletame, et tõlgitava lasteraamatu teksti maht on näiteks pool poognat. Mis jääb tänapäeva tasude juures tõlkijale järele, kui maksud maha arvata? Ainult puhas rõõm!
  • Mis on tänapäeval lastekirjanduse tõlkenormi aluseks? Eeskätt lastekirjanduse poeetikas tervikuna millalgi alates 20. sajandi keskpaigast (võtkem aluseks "Pipi Pikksuka" ilmumise 1945) alanud nihe didaktikast protektsionismi poole. See nihe on ajapikku ilmnenud mitmel moel. Kuidas, see oleks juba pikem jutt, mis käesoleva kirjatöö raamesse ei mahu. Protektsionism väljendub turvalisuse pakkumises – igal tasandil. Ilukirjandusliku tõlke puhul tähendab see, et täiskasvanud tõlkija üritab lugejat omal kombel "kaitsta", kasutades üldiste ühiskonnas väljakujunenud tõekspidamiste taustal ka individuaalseid: iseenda ettekujutust lapsepõlvest ja lugeja teadmiste pagasist. Sellest johtuvalt üritatakse tõlge võimalikult lugejale lähemale tuua – "kodustada".
  • Lasteraamatu autor oskab ütelda suuri, eluliselt olulisi asju lihtsate sõnadega. See on teatud sorti anne, mida kaugeltki igaüks ei valda. Tõlkija ei tohiks seda lihtsust pidada primitiivseks ning hakata seda keerulisemaks ajama. Veel enamgi – ta ei tohiks hakata nalja viskama üle väikese lugeja pea.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ilona_Martson&oldid=95402"