Misantroopia

Proosa

Just lasteaias pandi kindel alus Francis Cornishi eluaegsele inimvihkamisele. Inimkonna esindajad, kelle sekka ta oli sattunud, kiusasid ja mõnitasid teda, ei pühendanud teda oma saladustesse, võtsid teda ainult kõige arvukama kaasalööjaskonnaga mängudesse, ilkusid tema rõivaste kallal ja kirjutasid kord keemilise pliiatsiga tema madrusepluusi kraele MUNN (mille eest ta Bella-Maelt ränga peapesu sai). (lk 79-80)
- Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999

Simon põlgas popkunsti, moodsaid näidendeid, televisiooni, kunstigaleriide omanikke, sisekujundajaid ja moodsaid sisustusi peaaegu ühesuguse kirega. Tegelikult põlgas ta niisuguseid inimesi, nagu see agentuurinaine, kes istus lauas tema kõrval paremal pool ja naeris kohutava, käriseva häälega, hambad paljad ja rind võbisemas; ja kui Simon istus seal viisakalt õhtulauas ning sõi viimast suutäit oma šokolaadikreemist ja püüdis naeratada mõne loo puhul tuntud näitlejannast, kusjuures jutustaja andis mõista, et ta on temaga tuttav, siis tundis ta, kuidas ta misantroopiasse vajus, nagu purjus inimene vajub äkki äratundmisse, et ta on purjus. (lk 26)
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987