Jälgimisühiskond tõenäoliselt kujuneb samm-sammult. Ühel hetkel on ta lihtsalt käes.
Nii et see küsimus, kas jälgimisühiskond, kus inimese iga samm, iga tegu, iga ost, iga toiduamps, see, kui kaua ta magab, kuidas ta trenni teeb, kellega koos ta autoga sõidab või kas tal üldse auto on; ja ka ettevõtjate puhul, et iga tema ärisaladus ja mõte, kuidas oma äri edendada, et kõik see peaks olema justkui peo peal. Et tulebki selle peale kogu aeg mõelda, mida see inimpsüühikale tähendab, mida see ühiskonnale tähendab, mida see loovusele tähendab.
Jälgimisühiskonna teema on tõesti õiguskantsleri kantseleis igapäevaselt töös. Ja kokkuvõtlikult saab öelda, et see ühiskond, kus inimesel ei ole enam privaatsust, kus ettevõtjatel ei ole enam õigust mõelda, kuidas oma äri paremini edendada seaduse piirides, see on ohtlik ja meie ülesanne on seda kogu aeg selgitada.
Väga lihtne on öelda, et korralikul inimesel ei ole ju mitte midagi karta. Korralikul ettevõtjal pole midagi karta, korralikul heal õiguskuulekal inimesel pole midagi karta ja mis siis sellest on, kui kõik tema eluavaldused, kus ta oli, mismoodi ta oli et kõik on teada. Ma soovitan ikka mõelda sellele, et võib-olla see nii olekski, et pole midagi karta, kui maailmas halbu inimesi üldse ei leiduks. Aga sellist olukorda ei ole ja arvatavasti sellist olukorda ka ei tule.
Ja siis võidaksegi tasahilju jõuda sinna, kus näiteks mingisugune poliitiline jõud kindlustab ennast võimule. Vaba ajakirjandus lõpetatakse ära, arvamusvabadus lõpetatakse ära. Siin just kuulasin Vikerraadios intervjuud selle kohta, kuidas Slovakkias on sisuliselt mõttevabadus lõppenud. Et keegi ei taha enam midagi öelda ka riigijuhtimise kohta. Ja siis hakkab vaikselt võim ja heaolu kogunema ühtede inimeste kätte. Ja muide, nemad ei pea tavaliselt ka kõikidest nendest maksumaksmise kohustustest ja muust sugugi kinni pidama.
Ja mis veelgi hullem – Hiina näitel – meil oli kunagi üks väga huvitav arutelu õiguskantsleri ametkonnas just nimelt totalitaarsetest režiimidest – kui kahjulik on niisugune jälgimisühiskond ja vabaduse puudumine ka selles mõttes, et innovatsiooni ja leiutamist see ei soosi. Tõsi, need riigid tavaliselt on väga aplad teiste ärisaladusi ja leiutisi varastama ja kopeerima tasuta. Aga millegipärast, kui inimesed on nii raamidesse surutud, nad peavad kogu aeg mõtlema, mida teised must arvavad, mida riik minust arvab, kas ma ikka mõtlen õigesti, kas ma ütlen õigesti, kas ma söön õigeid toitusid, kas ma ikka sõidan alati täpselt selle kiirusega, mis on ette nähtud ja nii edasi. Et see hakkab pärssima loovust ja lõpp on see, et selles ühiskonnas ei leiutata enam õieti midagi.
