Proosa

muuda
  • "Jimmie Darling?"
"Jah."
״Kas sa saad jälle terveks?"
"Ma ei tea, Jackie."
"Kas sa ei taha terveks saada?"
"Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem kodus kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta."
"Kaitsta, mille eest?"
"Ma ei tea. Üksinduse eest, enda sees oleva kuristiku eest."
"Nii et sa ei tule tagasi?"
"Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota." (lk 13)
  • Siin mahajäetud haigla läheduses on Jim ja öö, siin on midagi mõistetamatut, millega olen alati püüdnud distantsi hoida, sundus ja suur armastus.
"Ma ei saa aru," ütlen, "miks mõned inimesed ennast vähem kaitsta oskavad?"
Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud loom.
"Mille vastu ta end kaitsma pidi?"
"Ma arvan, et elu."
Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev naer mähib maailma looridesse ja muinasjuttudesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud. (lk 18-19)
  • Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis kaitsetuse tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema nahast läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant. (lk 27)