Kalle Lasn

"Kultuuritõkestus"

Kalle Lasn, "Kultuuritõkestus", tlk Siim Vatalin, 2005.

• Me ise paigutame ennast ühte ritta varasemate revolutsiooniliste liikumistega. Vaadates ajas tagasi, leiame sealt juba eest varased punkrokkarid, 60ndate hipiliikumise, internatsionaalsed situatsionistid, sürrealistid, dadaistid, anarhistid ja kõikvõimalikud läbi aegade ühiskondlikku korda trotsinud isiksused. (lk 100)
• Uue aastatuhande aktivistide ees seisab väljakutse leida endas julgus, mis lubaks neil loobuda kõikidest ortodokssetest "ismidest" ja pühadest lehmadest ning pühenduda kõige olemasoleva halastamatule kriitikale. Ja sellele järgnev suurim väljakutse on tuua kaasaegsesse maailma tagasi revolutsiooniline teadlikkus ning vastalisus, tõusta püsti ja hüüda maailmale seda, mida ligi 30 aastat tagasi kuulutasid Pariisi mässajad "Me purustame selle maailma!" (lk 120)
• Ameerika rahvale saab osaks suur ärkamine. Nad asuvad oma korporatiivset riiki süstemaatiliselt lammutama ning ennistavad suveräänsuse, mis läks kaduma viimase sajandi kestel. (lk 140)
• Korporatsioonil ei ole südant, hinge ega moraali. Korporatsioon ei tunne valu. Korporatsiooniga ei ole võimalik mõtteid vahetada. Selle põhjuseks on tõsiasi, et korporatsioon ei ole mitte elav moodustis, vaid protsess – lihtsalt üks tõhus viis, kuidas toota kasumit. See protsess ammutab energiat (kapitali, tööjõudu, toormaterjali) väljastpoolt ja muundab seda erinevatel viisidel. (lk 150)
• Ei ole sugugi võimatu, et tulevikus mäletavad meie lapselapsed kultuuritõkestajate ühiskondlikku liikumist ühena nende hulgast, mis kutsusid esile suure planetaarse uuenemise, mis vapustas maailma uue aastatuhande varastel aastatel. [---] Siis nad küsivad meilt: Mida sa seal õigupoolest tegid? Kas sa olid kohal siis, kui Philip Morris Inc. oma saba jalge vahele tõmbas? Või siis, kui Ameerika Ökoloogilise Jalajälje partei valimised võitis? Või siis, kui "õigus suhelda avalikus eetris" põlistati inimõiguste ülddeklaratsiooni lehekülgedel. (lk 133)