Rahvas nimetas Väljast, Rüütlit ja Toomet nii naljatamisi "kolmeks meheks piparkoogimaalt". Lauldi, et "neil jalas püksid magusad ja kuub on magus ka!" Aga see oli niisugune heatahtlik pila. Tegelikult austati kolme meest väga. Minu arust oli neis taaskehastunud kolm lõvi Eesti Vabariigi vapilt.
Kolmiku suurim töö oli suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine. See ei läinud libedalt. Vanameelne Ülemnõukogu mõtles ainult sellele, kuidas Moskva poole võimalikult suure kaarega saba liputada.
Aga siis läks Väljas raevu!
"Karramba!" röökis ta. "Tuhat vanakuradit! Kas te tahate, et ma teil naha seljast nüliks? Hei, nuga, tee oma töö! Oodake, koerad!"
Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.
