Vikitsitaadid

Vaino Väljas

Eesti NSV ja Eesti Vabariigi poliitik ning Nõukogude Liidu diplomaat

Vaino Väljas (28. märts 1931, Külaküla, Emmaste vald – 16. jaanuar 2024) oli Eesti NSV ja Eesti Vabariigi poliitik ning Nõukogude Liidu diplomaat.

Vaino Väljas, 2013.


Sõnavõtud ja intervjuud

muuda
  • Põllule minejad peaksid väga hästi silmas pidama, kas nad adrakurge oskavad hoida. Või siis merele minnes hakkavad nad ainult ühelt pardalt - olgu parempoolselt - sõudma, mille kohta rannarahvas ütles, et see paat pole edasimineja, vaid hakkab ringiratast käima nagu neeruhaige lammas. Või kas oma suure iseenese tarkusega metsa minnes arvatakse, et metsas on ka valmis vokiratas? Ei, rahvaasemikud peavad ikka õige puu üles leidma ning kui nendel oskust ja mõistust on, siis ise selle vokiratta valmis tegema.


  • Kodupaigas käin lastelastega sageli. Kasutades hiidlase huumorit: kui Heltermaal jälle jalad kodupinnale saad, siis ütled: oh, kui hea — üle hulga aja kuuleb jälle inimese häält. Tulles suurelt maalt Hiiumaale, tunned, et oled jõudnud taas koju, oma noorusmaale, mis oli, on ja jääb. Samas ka nostalgia, sest tänane Hiiumaa on teistsugune kui lapsepõlve-Hiiumaa.
Hiiumaal tunnen, et olen seal, kus on mu juured, kus on kodu, kus on olnud vanemad, kust said alguse elutunnetus, maailmavaade ja eetilised tõekspidamised. See on nagu tagasipöördumine alguse juurde. Selles mõttes on see tunne iga kord ehedalt uus ja kordumatu. Kui oled olnud pikka aega vihmametsas või stepis ning seejuures väsinud ja troopika päikesest väga-väga janune ning kui saad siis karastava sõõmu head külma allikavett — sellega võiks võrrelda igakordset kojutulekut.
  • Kaotasin väga varakult terve oma perekonna — isa, õe ja ema — ning jäin üksinda. See on sügavalt isiklik ja intiimne teema ning sellest ei peakski vahest rääkima. Kuid selles on asi, mis tänapäeval kõlaks vajalikult: lapse südamevalu. Kui näed, et kaotad inimesed, keda sa elus kõige rohkem armastad, ning pärastine valu, mure ja üleelamised — need on kõik rasked, mällu sööbivad, aga erilise teravusega jääb elu lõpuni just lapse südamevalu ja mure.
Võib-olla on sellest õppida meie tänapäeva ühiskonnal. Meil on tänavalapsi, raske toimetulekuga perekondi, kus laps näeb ebavõrdsust ja ebaõiglust väga alasti kujul: ühel on ja teisel ei ole. See mõjutab edaspidi inimest väga. Vaja on hoolitsust lapse eest, kaasatundmist tema muredele ja valudele. Vaevalt et mina oleksin jõudnud oma tänaste aastateni, et minu elukäik, hariduse omandamine ja kõik selle juurde kuuluv oleks olnud võimalik, kui ümberringi ei oleks olnud väga häid, südamlikke, kaasatundvaid inimesi, kes lapse murest aitasid üle saada. Tänutunne ja suur austus nende inimeste vastu, kes raskel hetkel sinu kõrval olid, kes sõna ja teoga sind aitasid püsti hoida — see on üks kõige ehedam mälestus, mis nüüd vanas eas on eriti kristalliseerunud. Olles Mänspäe surnuaial, kus on tagasihoidlik hall kivi, millel kolm nime, küsin väga sageli mõttes kivi all puhkavatelt inimestelt, kas ma vähegi täitsin neid lootusi, mis nad mulle panid. Igaveseks jääb neile tasumata tänuvõlg.
  • Ütlesin Kärdla koolilastele märksõna, mis on jäänud minu elutunnetuse ja kõlbeliste vaadete kujunemisele üheks nurgakiviks: varikala.
Mis on varikala? Rannahiidlane taipab hästi: varikala on see, mis võrkudest paati varises ja mis oli nagu selle saagi ühisosa. Kui me lastena varahommikuti läksime paadi vastu, siis, matkides vanu mehi, arvestasime: näe, neli pardalauda kõigest vee pääl — täna peaksid võrgud täis olema. Kui võrgud olid viidud, koguti varisenud kalad, jagati osadeks ja öeldi: selle viite sellisesse tallu — seal pole sel aastal merel käijat. Need olid talud, kus mehed olid suurel merel või oli meri toitja võtnud. Öeldi, et näed, selle viite sinna, sest sellel perel merevärsket pole. Elus ei ole mul olnud uhkemat tunnet kui kalakandamiga tulles öeldes: näe, teile merevärsket! Ja tänu, mis öeldi. Mulle on jäänud varikala märksõnaks.
Kui võtame tänapäeva majandusliku, poliitilise ja eetilise situatsiooni, siis küll tahaks, et au sisse tuleksid seisukohad: jaga teisega, mida sulle on antud; ära ole kümne küünega enda poole; saa aru, et jagatud leivapalukene on kümme korda kallim kui enda poole krahmatud. Inimväärtus ei seisne kaugeltki selles, kui palju sul on varandust ja raha, vaid selles, mida sa selle kõrvalt oma ligimesele oled andnud.
  • Isa oli mul meremees, purjemeister, kaugsõidu meremees, pootsman kolmemastilisel ookeanipurjekal Taara. Räägitakse, et kui isa mind esimest korda nägi, olevat ma juba omal jalal talle väravale vastu läinud. Tema harvadel kodusoleku aegadel, just poisikesepõlves, sai lapseõhinaga oodatud merejutte.
Kord, palju aega hiljem, ajasin juttu Venetsueela merejõudude ülemjuhataja admiral Pertorelliga. See oli üks tavaline diplomaatiline vestlus ja ta ütles, et sõidab kaaskonnaga Hispaaniasse ostma purjelaeva oma mereväe tulevaste ohvitseride väljaõpetamiseks.
Mis siin pattu varjata — hiidlase kerge uhkustamistunne lõi spontaanselt välja. Küsisin härra admirali käest: missuguse laeva te ostate? — Kolmemastilise parklaeva. Siis tõin lagedale kõik oma teadmised: küsisin, mitu purje saab laeval olema ja kuidas on roilraaga ja kliivritega. Lugupeetud admiral kuulas ja kuulas mind üllatunud ilmel ja pöördus vastuste leidmiseks oma adjutandi poole. Adjutant kehitas õlgu. Siis kutsuti kohale fregatikapten, kes läks laeva vastu võtma. Tema muidugi tegi suurepärase spetsialistina mulle kõik selgeks.
Admiral Pertorelli küsis pärast minult: kõike ma võin uskuda, aga kuidas üks suursaadik äkki teab selliseid peensusi juba möödaniku meresõidust, millest isegi minul, admiralil, aimugi ei ole? Kuidas on see võimalik? Püüdsin teha võrdlemisi ükskõikse näo ja ütlesin: teate, üks suursaadik peab kõiki asju teadma. Kui see laev jõudis Lagvairo sadamasse ja ristiti ümber, olin aukülaliste hulka kutsutud ka mina kui suursaadik.
Mulle ei ole elus nii ilusat mereteemalist kiidukõnet peetud. Olin äkki nagu pulmakindral, kes kuulsaks saanud. Mõtlesin ainult südamevärinaga, et kui mind nüüd sunnitakse ronima besaanmasti tippu ja roilraal oma oskusi näitama — kas ma roilraal ka rehvida oskan!? Aga õnneks nad seda ei teinud.
  • Käisin Nurste baptistikoguduse pühapäevakoolis. Seal õppides jäi mulle meelde üks kuldsalm Matteuse evangeeliumist. Olles Nikaraaguas selle rahuprotsessi juures, kus oli üheks võtmefiguuriks peapiiskop Odandoi Bravo, palusin tema juurde visiidile, et arutada neid küsimusi, ütelda välja oma seisukohad rahu saavutamiseks, mille takistuseks olid kaks suurriiki — Ameerika Ühendriigid ja tolleaegne Nõukogude Liit, millest ühte kahjuks esindasin mina. Nägin, et meie vestlus kipub minema tavalist diplomaatilist rutiini mööda, kuid tahtsin saavutada just inimlikku mõistmist. Ühe situatsiooni juures arvasin ma vajalikuks tsiteerida Piiblit, sedasama kuldsalmi Matteuse evangeeliumist. Oleksite pidanud nägema, mis juhtus peapiiskopiga! Tema puhmas kulm kerkis! Ta oli oodanud kõike muud, kui et Nõukogude suursaadik tsiteerib Piiblit. Vaatasin, et asi võtab vedu, ja lisasin veel mõned mõtted Johannese ilmutusraamatust asjale juurde. Peapiiskop märkis, et olen need salmid mitte pähe õppinud, vaid olen oma emakeeles Piiblit tõsiselt lugenud ning püüan seda võrdlemisi täpselt hispaania keeles edasi anda. Peapiiskop huvitus, kust minul sellised teadmised. Rääkisin, et käisin pühapäevakoolis ja olen lugenud Piibli läbi, sest külarahvas ütles, et see, kes Piibli on kaanest kaaneni läbi lugenud, see on hirmtark inimene. Igaüks meist tahtis tark olla...
Nii see jutuajamine ja edasised kontaktid peapiiskopiga muutusid hoopis inimlikumaks Ja kui siis 1988. aasta märtsis sõlmiti rahu... Kui ma olin kas või milligrammigi sellele rahuprotsessile kaasa aidanud, siis see oli suur ja elu lõpuni meelde jääv hetk. Kui rahule oli alla kirjutatud, tuli peapiiskop minu juurde, tegi ristimärgi, õnnistas ja ütles mõned sõnad, mis on siiamaani meeles.
Rääkisime Eestimaast ja sellest, kuidas üks põhjamaalane elab ja töötab uues situatsioonis, uues ümbruskonnas. Ta ütles sügavmõtteliselt, et meil on ikka palju ühist. Inimene ei vali kohta ja aega, kus ta sünnib, ega vanemaid, kellest ta sünnib. Kuid ta saab looduselt kaasa armastuse selle maa vastu, selle keele vastu, milles ema talle esimesed sõnad õpetab.
"Kuid meil ei ole loomu poolest antud kaasa, et me peaksime igal hetkel armastama, kuidas seda maad valitsetakse." Sellest ka minu sõnum: inimesel on lisaks bioloogilisele mälule ka ajalooline mälu ja see on äärmiselt tähtis. Ajalooline mälu peab kestma samuti nagu bioloogiline mälu. Ilma selleta ei ole rahvust, ei säili riik ega ka iseseisvus, mille me nii raske hinnaga taas oleme kätte saanud.
  • Mis ühendab meid, kes me lõpetasime kooli 50-ndal aastal, ja neid, kes lõpetasid aastal 2000? Meid ühendab ajalooline mälu.
Minu põlvkond on selle ajaloolise mälu osas eriti tundlik – olime viimased, kes läksime kooli Eesti Vabariigi ajal ja lõpetasime esimese klassi 1940. aasta mais, kui juunikuine pööre ei olnud veel toimunud.
Meie läksime kooli siis, kui vardas oli veel Eesti lipp; kui esimese klassi lõpetasime, nägime, kuidas Eesti lipp langetati ja see muutus keelatuks.
Tänane põlvkond oli esimeses klassis 1989. aastal 24. veebruaril, kui taas tõsteti sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni. Poliitikud ei pööra tähelepanu sellele, et selle lipu tõstsid masti õpilaste käed.


  • Etnoloogias on selline kategooria nagu ajalooline mälu. Küsimus on selles, et kui seda poleks olnud, siis me poleks omal ajal laulva revolutsiooniga hakkama saanud. Seal oli inimeste isiklik ajalooline mälu, mis ei olnud kustutatud võõra võimu poolt. Ja nad ei suutnudki seda kustutada, sest seda anti põlvest põlve edasi. Ajalooline mälu on see, mis rahvust üleval hoiab. Kui me sellest loobume ja muutume "ühepäevaliblikateks", siis saab Eesti riigi tulevik olema raske.
  • Ajakirjanike kohta ütlen ma veel nii palju, et eesti ajakirjandusel on suured teened, et laulev revolutsioon ja iseseisvumine nii läksid, nagu meil läks. Mu sõbra Juhan Peegli õpilaste roll selles oli suur
  • Saarte elanikud on ikka kange tervisega olnud.
Eks ta sedasi on. Aga nagu hiidlane ütleb: nii on lood ja laulud – siis mõtleb tükk aega ja jätkab, et laulu polegi enam. Kõigekõrgem on õnneks andnud silmanägemist, silmad on mul täiesti korras. Põhiline, millega ma aega veedan – sest kahjuks olen üksinda ja armas abikaasa on juba kaks aastat lahkunud – on lugemine. Liikumisega on nõnda, et kui nooruses püstitasin Hiiumaa kaugushüpperekordi 6.12, siis täna enam nii kaugele ei hüppa. Kõndimisega on raske.
  • Vanasti oli küll nii, et helistati. Eriti kui veel Lennart Meri oli president, sest temaga me olime sõbrad, elasime vanas Tiigi tänava ühiselamus kõrvuti tubades ja käisime paar korda koos Kaug-Idaski. Lennartil oli komme, et kui vabariigi aastapäeva vastuvõtt oli lõppenud, siis oli 10–12 meest, kes läksid pärast abikaasadega tema juurde koju.
  • Kas Mihhail Gorbatšov helistas?
Tema saatis õnnitluse. Me oleme temaga ühevanused ja samal kuul sündinud. Ta on sündinud 2. märtsil, mina 28-ndal. Me oleme juba noorusest peale tuttavad ja ta loeb mind oma sõbraks ning mina teda.
  • Mina olen sündinud Eesti vabariigis ja kooli läksin ma samuti Eesti vabariigis. Ma kasvasin üles rannakülas, kus kokkuhoidmise vaim oli väga tugev. Ilma selleta ei saa hakkama. Mina pole prohvet, kes õpetaks eesti rahvast, aga ma ütlen teile seda, mida ma eesti külast kaasa sain. Ennekõike, me peame armastama oma kodu, vanemaid ja keelt. Ning me peame armastama maad, kus me sündinud oleme. Ja kui sa tunned oma igapäevase töö kõrvalt, et sa oled kas või milligrammi teinud mitte ainult enda jaoks, vaid ka oma maa jaoks, vaid siis on põhjust rahuloluks iseendaga.
  • Selline palve teile, et ehkki te olete tuntud kui Suur Vaikija, siis palun pange oma mälestused kirja, et tulevased põlved neid lugeda saaksid!
Ma luban, et ma teen seda.


  • Pika elutee, mis on käidud, olen ma püüdnud elada sellele maale – anda, mis mul anda on. Ja kui ma olen seda saanud teha kasvõi milligrammigi ulatuses, siis, uskuge mind, on mul hea meel.
  • Oktoobrikuu õhtu, torm. Meri oli meie koduaknast 500 meetrit, isegi vähem. Isa oli kaugsõidumeremees ja teda nägime me väga harva. Isa ootus oli kogu aeg. Ema võtab tule üles, nagu meie kõnepruuk oli. See tähendab – paneb petrooleumilambi põlema. Asetab selle aknale. Ja äkki minusugune väike poiss küsib: "Aga ema, miks sa lambi akna peale paned?". Ja siis ema vastas: "Aga tead, see on selleks, et isa maailmamerel näeks tuld koduaknal. Et ta teaks, kuidas koju jõuda. Et ta teaks, kuidas me teda igatseme ja tema eest palvetame."
Ja selle pärast tänane päev ja see, mida te olete teinud ja mispärast ühe vana hiidlase nimi siin on – see tunne on väljendatav ühe sõnaga: see on tuli koduaknal, see on tuli südames, see on tänu kõigile teile.


"Internatsionalism tegelikkuses"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Vaino Väljas, "Internatsionalism tegelikkuses", sissejuhatus, rmt: "Sotsioloogilisi suletõmbeid Nõukogude Eesti kohta", 1980, lk 5-10.


  • Kommunistlik Partei on alati vaadelnud rahvusprobleeme läbi proletaarse internatsionalismi, sotsialismi ja kommunismi eest peetava võitluse huvide prisma. Nendest printsiipidest on juhindunud ka eesti kommunistid. (lk 5)
  • Kommunistlik kasvatus — see on ideelis-poliitilise, töö-, patriootilise, esteetilise, kõlbelise ja kehalise kasvatuse ühtsus, mis mõjutab aktiivselt kõiki elusfääre. (lk 5)
  • Eesti rahvale on saanud osaks läbida hoogsas tempos suurte sotsialistlike ümberkorralduste etapid. Rahvusliku kirjanduse, kutselise teatri ja rahvusliku ärkamise teiste sümptomite tekkimist lahutavad vaid pool sajandit ajast, mil proletariaat ilmus ajalooareenile ja puhkes esimene sotsialistlik revolutsioon. (lk 5)
  • Ühine tsaariimpeeriumi rahvuslike ääremaade väikerahvaste ajaloolises saatuses on see, et proletariaat alustas oma vabastusvõitlust niisuguses ajaloolises situatsioonis, kus rahvahulgad olid kolmekordse ikke — kapitalistliku ekspluateerimise, feodaalsete igandite ja rahvusliku ebavõrdsuse (Eestis esmajoones baltisaksa mõisnike poolt) all. Kompromissidele kalduv rahvuslik kodanlus polnud võimeline rahvusküsimust lahendama. Proletariaat oli ainus klass, kes järjekindlalt astus välja rahvusliku rõhumise vastu. Tema avangard — bolševike partei — tõstis esimesena internatsionalismi lipu, andis õige lahenduse klassi- ja rahvuslike vastuolude keerulisele ja komplekssele küsimusele. (lk 5-6)
  • Eesti ja vene töölisklassi internatsionaalsed sidemed tugevnesid 1905. ja 1917. aasta revolutsioonilistes lahingutes. (lk 6)
  • 1940. aastal kroonis edu eesti töörahva kauakestnud kangelaslikku võitlust vihatud kapitalivõimu kukutamise eest. Eestis taaskehtestati nõukogude võim. Eesti rahvale avanes tee sotsialismile. NSV Liidu Ülemnõukogu rahuldas Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi palve tema vastuvõtmise kohta Nõukogude riikide liitu. Saanud NLKP võitlussalgaks, asus Eestimaa Kommunistlik Partei juhtima uue elu ehitamist. (lk 6)
  • Eesti töörahva revolutsiooniline solidaarsus venelaste ja teiste meie maa rahvastega karastus Suure Isamaasõja karmidel aastatel. (lk 6)
  • Kodanliku Eesti majanduslik areng on tüüpiline näide väikerahva saatusest rahvusvaheliste monopolide halastamatus konkurentsivõitluses. Esimese maailmasõja eelõhtul kujunes Eestis (paljuski Tsaari-Venemaa sõjatööstusliku ringkonna huvides) hästiarenenud kontsentreeritud tööstuskompleks. Kuna rahvusvahelistele kompaniidele need tehased ja ettevõtted huvi ei pakkunud, jäeti nad varsti lohakile ning töörahvale sai osaks tööpuudus ja vaesus. Eesti muutus imperialistlike riikide agraarripatsiks ja isegi temale kõige soodsamal — 1939. aastal — andis kodanliku Eesti tööstus 1913. aastaga võrreldes ainult 87% toodangut. (lk 6)
  • Nende aastate teiseks tähtsaks sotsiaalse arengu aspektiks oli eesti talurahva asumine sotsialistliku suurtootmise teele. Tuginemine vennasrahvaste kogemustele ja abile kiirendas kollektiviseerimise tempot. Ainult tänu sellele, et Eesti NSV võis toetuda üleliidulisele masinaehitus- ja keemiatööstusele, saavutas vabariigi põllumajandus kiire tempo ja on käesoleval ajal mitme näitaja osas ees kõrgeltarenenud Skandinaaviamaadest. Ja seda aastail, mil Skandinaavias ja igal pool Lääne-Euroopas üksiktalunik vaesestus ja otseses mõttes pühiti suurmaaomanike poolt külast välja. (lk 6-7)
  • Nõukogude võimu aastail moodustati Eesti NSV-s esmakordselt tööstuskompleks, mille koosseisus on tänapäeva raske- ja kergetööstuse, kaevandava ja töötleva tööstuse harud, mitmekesiste transpordikommunikatsioonide laialdane võrk, s. o. kõik vajalikud komponendid tootlike jõudude edendamiseks teaduse ja tehnika revolutsiooni tingimustes.
Selle kompleksi funktsioneerimine riigi rahvamajanduse ühtses süsteemis on osa ja terviku dialektilise seose avaldis. Nõukogude Eesti 150 tootmisharust on vaid 18 ainult kohaliku tähtsusega, ülejäänud funktsioneerivad teiste liidu vabariikidega pidevalt tugevnevate majandussidemete baasil. (lk 7)
  • Internatsionalistideks teatavasti ei sünnita, nendeks saadakse. Töötajate internatsionaalse kasvatuse edasise tugevdamise objektiivne vajadus on lahutamatult seotud paljurahvuselise nõukogude rahva võitlusega kommunismi ehitamise tempo kiirendamise eest, rahvahulkade kommunistliku teadlikkuse kujundamise eest. (lk 7)
  • Internatsionaalse kasvatuse kogemused meie vabariigis kõnelevad sellest, et häid tulemusi annab kasvatustöö paljurahvuselistes töökollektiivides, kus õlg õla kõrval töötavad erinevatest rahvustest inimesed. Sellistes kollektiivides tekib tõelise seltsimehelikkuse ja koostöö, vastastikuse lugupidamise ja nõudlikkuse õhkkond. Neis kujuneb leppimatu suhtumine rahvusküsimuse moonutatud tõlgendamise mistahes ilmingutesse. Samal ajal oleme kogenud, et kui eri rahvuste esindajate vahelistel kontaktidel on juhuslik iseloom ja need tekivad vahel emotsionaalse pinge seisundis (järjekord kaupluses, ülekoormatud autobuss jne.), võivad neile mõnikord kaasneda rahvuslikku eneseväärikust solvavad väljendused.
Kõik see räägib sellest, kuivõrd tähtis on õpetada inimesi õigesti hindama isiklikke suhtlemiskogemusi teiste rahvuste esindajatega, kuivõrd tähtis on võidelda rahvustevahelise suhtlemiskultuuri parendamise eest. (lk 7-8)
  • Internatsionalismi sugemete tugevnemine sotsialistlike rahvuste kultuuris ilmneb eeskätt selles, et kõikjal kinnistuvad ühtsed üldinimlikud väärtusnormid ja tõekspidamised. Ühised jooned ilmnevad üha enam ka vaba aja kasutamise praktikas ja olme organiseerimisel. (lk 8)
  • Sotsialismi tingimustes arenevad edukalt eesti rahva progressiivsed kultuuritraditsioonid. Rahvuskultuur täieneb pidevalt vennasrahvaste vaimsete väärtustega. Rikastudes marksismi-leninismi ja sotsialistliku internatsionalismi ideoloogiaga on eesti rahvuskultuur tõusnud uuele kvaliteeditasandile. Sotsialistlike rahvuste arengu materiaalsete tingimuste ühtsus ning neile kõigile ühised eesmärgid said nõukogude paljurahvuselise kultuuri ühtsete printsiipide, selle esteetiliste ja kõlbeliste ideaalide loomise aluseks. (lk 8)
  • Laulupidude läbiviimise traditsioon tekkis teatavasti Eestis ja teistes Balti liiduvabariikides. Täna on selle traditsiooni levikuala tunduvalt laienenud. Valgevene rahvapoeet Petruss Brovka on kirjutanud: "Võtame laulupeod. Sellises ulatuses, nagu see toimub meie Läänemere-äärsete naabrite juures ei ole neid Valgevenes olnud. Aga ka meie õppisime oma vendadelt ja viisime samuti läbi selliseid pidusid." (Literaturnaja Gazeta, 1969, 17. dets.) (lk 8)
  • Kõikide rahvaste, sealhulgas ka eesti rahva kultuur kujuneb välja vastastikuses rikastamisprotsessis teiste rahvaste kultuuridega. Igas üksikkultuuris on alati teiste kultuuride sugemeid. Igasugused katsed rekonstrueerida eesti rahva kultuuri mingisugust mõistatuslikku «põhialust» ja «puhastada» see kultuur kõikidest «võõrastest» sugemetest on rahvusliku piiratuse objektiivne ilming. (lk 9)
  • Me peame arvestama ka seda asjaolu, et ajavahemikul 1918—1940 võimulolnud eesti kodanlus kultiveeris igati rahvuslikku piiratust ja kõrkust, propageeris natsionalismi, mis oli kodanluse ideoloogia ja riigi poliitika nurgakivi. (lk 9)
  • Seejuures rõõmustab meid, et kogu internatsionaalse kasvatustöö tulemusena on kodanliku natsionalismi igandite, rahvusliku piiratuse ja upsakuse ilminguid hakanud vabariigis esinema järjest harvemini. Rahvussuhete iseloomu määravate üldiste moraalinormide toimel on meil eri rahvustest inimeste vahel kujunenud lugupidamise ja vennaliku sõpruse suhted. (lk 10)

Tema kohta

muuda


  • Nagu me kõik teame ja oleme lugenud – tema parteilises karjääris tekkis üks murrang. Ta sattus kas just põlu alla, aga vähem usaldatud tegelaste hulka ja saadeti ära suursaadikuks Ladina-Ameerikasse. Ja sealt tagasi tulles oli tal toimunud murrang mingites arusaamades.
Ta tuli tagasi sellisena, kus teda ootas ees terve lauluväljaku täis rahvast. Ta asendas ju Karl Vainot ja teda võeti vastu kui eestimeelset juhti. Tal oli juba siis selline renomee.
  • See oli ju veel nõukogude aja Ülemnõukogu, mis ei olnud mitte valitud, vaid sisuliselt määratud. Seal istusid ju nii-öelda tööliste ja talupoegade esindajad ehk kõik need, kes olid harjunud üksmeelselt hääletama.
Ja siis tuli nendele ette äkki selline asi, et Eesti kuulutab ennast suveräänseks ja ütleb, et Nõukogude Liidu seadused Eestis ei kehti enne, kui Ülemnõukogu pole neid kinnitanud. Mis oli ju selles olukorras täielik pööre!
Ja Vaino Väljas oma parteilise autoriteediga sisuliselt käskis poolt hääletada nendel samadel Ülemnõukogu liikmetel, ka vene rahvusest ja kommunistidel ja kel polnud aimugi, mida see kõik tähendab. Ja nad tõepoolest hääletasidki poolt sellepärast, et Väljas oli seal ees ja tõstis kätt.
See Väljase tegu, just tegu, sest see ei olnud ainult sõna, viis tegelikult Eesti suveräänsuse deklaratsiooni kaudu sisuliselt kogu Nõukogude Liidu lagunemise protsessi algamiseni.
See on see, millega Väljas läheb juba Eesti riigi ajalukku.
  • Üks märgiline asi, millest inimesed väga ei tea, aga Vaino Väljas oli Eesti kommunistliku partei juht, kui tema algatusel partei teatas, et lõpetab oma tegevuse. Ma arvan, et see on ainulaadne kogu Ida-Euroopas. Väga paljudes Ida-Euroopa riikides need komparteid igasuguste teiste nimede all jätkasid tegevust. Olid Leedus võimul ja Ungaris. Aga Väljas ütles selge sõnaga, et sellel parteil ei ole enam midagi teha ja selle tegevus lõpetati Eestis.
  • Ta oli ju ka selles samas, juba vabalt valitud Ülemnõukogus, aga pärast seda ta täielikult lahkus poliitikast. Ja sisuliselt see oligi tema hinnang kogu sellele tegevusele


  • Juunis 1988, laulva revolutsiooni laineharjal, toimus Eestis paleepööre. Ebapopulaarsuse tippu jõudnud esimese sekretäri Karl Vaino oponendid keskkomitees tegid Moskvale selgeks, et tuleb vahetada hobuseid, muidu võib rahvas hakata rahulolematusest perutama. Karl Vaino viidigi ära ja tema asemele toodi Vaino Väljas, kes oli kaheksa eelnevat aastat töötanud Nõukogude Liidu suursaadikuna alguses Venezuelas ja siis Nicaraguas. Väljast teadis Mihhail Gorbatšov, teda usaldasid välisminister Eduard Ševardnadze ja Gorbatšovi siseringi kuulunud Aleksandr Jakovlev.
  • Kui vabad käed olid Gorbatšov Väljasele tegelikult andnud? Mida ütles Gorbatšov Väljasele pärast Eesti suveräänsusdeklaratsiooni neljasilmavestluses? Miks Moskva ei kasutanud Eestis sõjaväge, nagu tehti Leedus jaanuaris 1991? Miks meil läks iseseisvuse taastamine suhteliselt rahulikult? Jne.
Suure Vaikija nime pälvinud Väljas jättis sellest vähemalt avalikkusele rääkimata. Mitte etteheide, aga kahjutunne on tema vaikimise üle küll.
Diskreetsus, põhjendas ta ise. Diskreetsus, vabandas ta ka seda, et ei läinud detailidesse – mis olnuks ometi põnev sissevaade maailmapoliitikasse –, kui rääkis Nicaragua rahuleppest kevadel 1988, mille taga omakorda oli USA ja Nõukogude Liidu leppimine. Väljas, meenutagem, oli seal Moskva suursaadik ja nägi ka kulisside taha.
  • Enda sõnul üritas ta 1980ndate lõpus "fikseerida poliitilise riski piirid, mille ületamine oleks toonud Eestile fataalsed tagajärjed". Kui hiljem nende piiride kohta pärisin, rääkis ta sellest, et nägi Nicaraguas, kuidas väike rahvas võib "tänu" suurriikidele sattuda väga ja väga raskesse olukorda.
"Sellepärast, et mitte näha oma kodumaal seda, mida ma Nicaraguas kolme aasta jooksul nägin, oligi tarvis võtta [Eestis] poliitilisi riske selliselt, et kui me riski piiri ületame, siis võib see kaasa tuua midagi…" Väljas, vähemalt minu kogemuse järgi, jättis harva lause lõpetamata. Seekord nii juhtus.


  • Laulva revolutsiooni kuumal suvel kujunes ta tunnustatud rahvaliidriks – midagi sellist pole ühegi tippkommunistiga varem ega hiljem juhtunud.
  • Väljast teati kui väga tarka, taktitundelist ja suurte diplomaadioskustega inimest, kes suutis ka kõige keerulisemaid olukordi rahumeelselt lahendada. Ilmselt just tänu temale kujunes meie vabanemisprotsess aastatel 1987–1991 lõppkokkuvõttes veretuks. Iseseisvuse taastanud Eestis ei sekkunud Väljas mingil moel päevapoliitikasse, ent tema teeneid pole unustatud.
  • Ka mäletatakse teda Ladina-Ameerikas, kus Väljas töötas Nõukogude Liidu suursaadikuna kõigepealt Venezuelas ning Trinidad ja Tobagos, hiljem Nicaraguas. Peeter Ernits ütles, et viimati nimetatud riigis suudeti just tänu Väljase läbirääkimisoskustele lõpetada aastaid kestnud verine kodusõda rahulepinguga, mille eest esitati ta isegi Nobeli rahupreemia kandidaadiks. Väidetavalt oli sellel lepingul suurem globaalne mõju kogu regioonile.
  • Väljaselt küsiti korduvalt mälestuste avaldamise järele, kuid nendega alustanud Ernitsa sõnul palus Väljas selle töö katki jätta. Mehed leppisid kokku, et tema eluajal sellist raamatut ei tule. "Väljas oli aumees lõpuni ja nii on olnud sobiv ka temaga käituda," ütles Ernits.


  • Koju naasnud hiidlase diplomaatiline julgus laulva revolutsiooni ajal – näiteks 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtmine – aitas laduda kive Eesti iseseisvuse taastamisse, mille poolt ta isegi ülemnõukogu liikmena 20. augustil 1991 hääletas. Kahjuks jääb Vaino Väljast iseloomustama ka "Suure vaikija" nimi, kuigi ta võinuks paljutki meenutada, mis avanuks meie lähiajaloo olulisi lehekülgi.


Viited

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vaino_Väljas&oldid=124431"