Karp on (üldjuhul kastist väiksem ja hapram) mahuti, milles hoitakse olulisi või väheolulisi esemeid. Mõned harrastavad karbi sees mõtlemist.

Maria Loustau (1831-1899), "Vaikelu kevadlilledega", s.d.

Proosa

muuda
  • Kui ma sünnitusmajast välja sain ning lapsega vallasemade jaoks mõeldud linnale kuuluvasse korterisse jõudsin, oli mind vastu võtmas vaid maja perenaine. Sünnitusmajast oli mulle kaasa antud karbike mind lapsega ühendanud nabanööri jupiga, mille kõrvale asetasin oma lapse isa väikeseks kokku volditud pildi.
    • Yōko Ogawa, "Majapidaja ja professor", tlk Margit Juurikas, 2012, lk 33


  • Naine võttis öökapist karbikese.
Tõmbas sõrmest abielusõrmuse, asetas karpi ja sulges kaane.
Ja mõtles, et mitte kunagi enam ei pane ta seda...


  • Isa sööb ilusasti. Ema kiidab teda, kui ta sööb kinnise suuga. Ema üks käsi toimetab, teisega toetab pead, mille silmad vaatavad isa: poiss kui ponks. Ema hoiaks teda karbis, teeks kaane sisse augud. Karpi paneks vatti, udusulgi, villa, ribadeks tõmmatud ligniini. Karbi nurka puistaks keeksipuru. Vahel võtaks kätte ja vaataks.
    • Bronka Nowicka, "Karp" kogumikus "Anda kivile süüa", tlk Hendrik Lindepuu, 2017, lk 12


  • Müüsin olmetehnikat. Kiirkeetjaid, auruteid... Tõin Saksamaalt rekkatäie seda kraami. Kõik läks mühinal... Mul seisis kabinetis papist arvutikarp täis raha, ma sain ainult niimoodi aru, et see on raha. Võtad, muudkui võtad sellest karbist, aga raha ei saa ega saa otsa. Olin juba justnagu kõik ostnud: auto, korteri... Rolexi kella... Mäletan seda joovastust... Sa võid täita kõik oma unistused, salajasimad fantaasiad. Ma sain enda kohta nii mõndagi teada: esiteks, et mul puudub maitse, ja teiseks, et mul on kompleksid. Ma ei oska rahaga ümber käia. Ma ei teadnud, et suur raha peab teenima, raha ei tohi niisama seista. Raha on inimese jaoks samasugune katsumus nagu võim, nagu armastus... Unistasin... Ja sõitsin Monacosse. Mängisin Monte Carlo kasiinodes maha jube palju, hiigelsummasid. Ma ei saanud enam pidama... Ma olin oma karbi ori. On seal veel midagi või sai juba otsa? Kui palju seda on? Raha pidi olema aina rohkem ja rohkem. See, mis oli mind varem huvitanud, ei pakkunud enam pinget.
    • Sviatlana Aliaksijevič, "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp", tlk Veronika Einberg, 2014, lk 29


  • Malja naeris, väänles vabaks, siputas jalgu, põtkis - ja niipea kui ta käte vahelt ära libises või ajas end järjekordse küsimusega kimbatusse, tundis Ogarjov hetkeks lõikavat hirmu. Nagu roniks ta redelist alla, surudes rinnale midagi meeletult habrast, kordumatut - karbitäit veel vanaema-aegseid, sõjaeelseid kuuseehteid.
Pillad maha ja ongi kõik.
Ei selliseid enam osta. Ei hangi. Ei asenda.


  • [[Markii ja Burling:] "Kas sa oled kuulnud James Butlerist, šoti aadlikust?"
"Mitte kunagi."
"Nooruses oli ta araablaste juures orjuses ja teenis üht araabia alkeemikut. Tal õnnestus varastada karbike punase pulbriga ja põgeneda. Kui ta jõudis Londonisse, hakkas ta tegema kulda. Ta elas jõukalt ja muretult, kuni ta tapsid inimesed, kes proovisid temalt saladust välja pigistada. Tänaseni pole teada, kes need olid."
"See kõlab kui kamina ääres vestetud muinasjutt," ütles Burling kahtlevalt.
  • Olga Tokarczuk, "Ühe Raamatu otsijate teekond", tlk Hendrik Lindepuu, 2022, lk 107


Luule

muuda

Tillukese karbi sees
elab väike valge mees.
Ise aina kiitleb, et:
"Minu nimi on Tablett,
olen väga tähtis isik
ja mind kardab iga pisik."

  • Erika Esop, "Tähtis isik", rmt: "Lõbus tuul" (1988), lk 52