Siis aga, sirutudes läbi Vimesi maailma nagu helidest vikerkaar, tuli muusika, mis voolas välja preili Beedle'i maja avatud aknast. Vimes jäi kuulama, suu lahti, ja unustas jutuajamise täiesti.
Kõrgeauline Ankhi hertsog, komandör Samuel Vimes ei olnud inimene, kes oleks innukalt külastanud klassikalise muusika ettekandeid või üldse kuulanud muusikat, mida ei saa koduteel vilistada. Kuid nähtavasti käis suure nina eluga kaasas nõue käia ooperi- ja balletiteatris ning nii paljudel muusikalistel üritustel, kui paljudele Sybil teda ainult vedada jõudis. Õnneks on sellistes kohtades tavaliselt olemas loož ja Sybil, kes oli Vimesi etendusele vedanud, ei vedanud teda pärast targu teadvusele. Kuid midagi imbus ikkagi läbi ja sellest piisas, et Vimes saaks aru, et see, mida ta praegu kuulis, oli tõeline kõrgema klassi kraam: seda ei saanud ümiseda ja selle vahele ei karjunud keegi: "Juhuu ja tidlitompsti!" See oli puhas, ehtne muusika, helid tekitasid peaaegu soovi põlvili langeda ja lubada, et sinust saab parem inimene. (lk 185)
Tühi tõld seisis külateel. Nad ei olnud söandanud uksele koputada sel ajal, kui maja aknast voolas taevalik muusika. Sybil oli pisarates, kuid tõstis tihtipeale pilgu ja ütles: "Harfiga ei tohiks olla võimalik niimoodi mängida!" või midagi sellist. Isegi noor Sam oli nagu paigale naelutatud, ta seisis, suukene lahti, kui muusika maailma tulvas, täitis hetkeks kõik südamed joovastusega ja lunastas kõik patud - noore Sami puhul polnud see keeruline, õnnestus mingil osal Vimesi ajust mõelda, aga tema isa kallal pidi muusika tõsist tööd tegema. Ja kui muusika lakkas, ütles noor Sam: "Veel!" ja tema vanemaid valdas sama tunne. (lk 187)
